Juhtkiri: et organism ennast ei hävitaks

Täna toimub Brüsselis Euroopa Ülemkogu, kus pagulaste ümberpaigutamise kava liidu valitsusjuhtide ja riigipeade vahel arutamisele võetakse. Läinud kuul Euroopa Komisjoni välja pakutud kvoodinumbritest hoogustunud ja ehmatavalt raevukaks kujunenud debatt tuletas meelde peamist: olgu lahendused Eesti jaoks üht- või teistsugused, neid lahendusi ei leia emotsioonide ja kuulduste, vaid faktide ja mõistuslikkuse pinnalt.

Võidupühal peetud kõnes kutsus president Toomas Hendrik Ilves üles meid vallanud hirmudest rahulikult rääkima. Et seda teha, tuleks võtta aega, et üle vaadata need põhimõtted, millele tuginedes edasisi otsuseid teha ja millele oma arusaam rajada.

Esimene neist on solidaarsus ja seda kahes mõttes. Esiteks – ja seda ütles ka president võidupüha kõnes – meie abi vajavad samad riigid, kes just praegu Eesti kaitsmiseks oma abi annavad. Teiseks, põgeniketulvaga üksi jäetud piiririikides leviv võõravaen ja kaasnevad äärmusliikumised lõhuvad Euroopa ühtsust, ja selle tagajärjed ei pruugi olla sugugi soovitavad.

Teine oluline aspekt puudutab fakte, nii mõistelisi kui ka arvulisi. Aastatagune uuring tõi välja, et terminoloogiliselt ei osata eristada «sisserändajat», «varjupaigataotlejat», «pagulast» ja «põgenikku». Viimane kuu on näidanud, et pahameel on rajatud ekslikele numbritele võimalikest põgenike arvust. Rääkimata ekslikust veendumusest, nagu tuleks põgenike ülalpidamiseks mõeldud raha meie laste või madalama sissetulekuga inimeste arvelt.

Kolmas aspekt puudutab vahetegemist Eesti võimaluste ja meie sõnumi vahel. See, et võimalusi tuleb mõistlikult hinnata, ei tähenda, et sõnum solidaarsusvalmidusest ei peaks saama kommunikeeritud.

Neljas ja ehk kõige olulisem aspekt puudutab olulisust teha vahet võõravihal ja pelgusel riigi tuleviku pärast. Kui esimene väljendab ühiskonda mürgitavat sallimatust, siis teine on täiesti mõistetav mure, mida väikerahvana jagame. Taas presidendi võidupüha kõnele viidates – iga võnget rahvastiku, kultuuri ja keele valdkonnas tajume ohuna rahva ja riigi püsimajäämisele.

Aga mõelgem siis hirmust kui immuunsüsteemi osast, milleta organism töötada ei saa. Ometi ei ole organismid välismaailmale suletud, tõrjutakse vaid seda, milles tõsist ohtu nähakse. Probleemid algavad siis, kui tekib viga: kui organism arvab nägevat ohtu seal, kus seda ei ole, ja hakkab tööle enese vastu. Just see on olukord, mida tuleks vältida.

Ja see on kogu diskussiooni juures oluline aspekt – ei saa keelata ohtu tajumast, ei saa öelda, et hirmu tundmine on vale. Selle asemel tuleb küsida, mis on ohu tajumise põhjusteks, ja siis nende põhjustega tegeleda. Muul moel hirm ei vähene, vaid võib pöörata lõpuks me endi vastu. Viimase kuu jooksul toimunud diskussioonides just sellist tendentsi märgata võiski.