Sergei Metlev

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Vabaerakonda kuuluva Sergei Metlevi arvates on teda lõimumisteemalises raadiosaates vene inimese olemuse peale sülitavaks reeturiks nimetanud ajakirjanik ja sotsiaaldemokraat Andrei Hvostov kui «leninlik fossiil», kel on identiteedikriis.

Ajakirjanik ja sots Andrei Hvostov nimetas mind Vikerraadio lõimumisteemalises saates reeturiks, kes sülitab vene inimese olemuse peale. See purse on ühe laiema nähtuse iseloomustus, millest tahtsin ammu kirjutada. Tegu on fossiilse mõtlemisega, mis alati tahab paista noorena, nagu esitles nõukogude propaganda onu Leninit, kuid siiski lõhnab tolmu järgi.

Igal revolutsioonil on ohvrid. Ka laulval revolutsioonil. Õnneks ei hakka mitte alati tööle giljotiinid. Mõnikord tapetakse vananenud kombeid ja mõtteviise, tehes nende kandjad õnnetuteks. Veretu revolutsioon tapab mitte kellegi otsese tahtluse tõttu, vaid see toimub iseenesest.  

Andrei Hvostov Foto:

FOTO: Liis Treimann

Nõuka riigis oli turvaline elu. Poes vorsti ei olnud, aga vähemalt töölt ära ei aetud. Sai olla vaene võrdselt kõigi teistega ning nautida kõrvalekaldumisi välistava kompartei kindlameelsust. Enamus sai muidugi aru, et riigikord on mäda. Varastamine muutus loomulikuks ja Kremli vahakujusid keegi ei võtnud enam tõsiselt.

Tark mees Igor Gärzin on jutustanud kord loo, kuidas 1980-ndatel müüdi keskturul läbipõlenud lambipirne. Milleks? Neid sai tööle kaasa võtta ja vahetada töötava lambipirni vastu välja. Võib-olla see on üks nõuka ajastu parimaid illustratsioone.  

Ja ühtäkki see kõik lõppes. Ühe indiviidi õlgadele langes suur vastutus. Olla konkurentsivõimeline, kohaneda kiiresti. Vanale ühiskonnale iseloomulik mõtteseisak ja sallimatus teistsuguse suhtes hakkasid taanduma. Vene päritolu inimestele hakkasid kehtima edu saavutamise loomulikud tingimused: õppida ära eesti keel ja aktsepteerida uus põhiseaduslik kord. Paljude õlad murdusid. Nii see revolutsioon tappiski, aga see on ka paratamatus.

Need muutused on kahjuks tapnud ka Hvostovi ja temale sarnaste inimeste empaatiavõime. Huviga jälgisin valimiskampaania ajal, kuidas ta esitles ennast «hübriidina». Inimesena, kes justkui tunneb nii vene kui eesti hingeelu nii hästi, et suudab kehastada mõlema ilu ja valu ning sellest johtuvalt omab õigust defineerida õiget eestlast ja venelast.

Tegelikult on kogu see retoorika ja sõim raadioeetris kapriisne identiteedikriis, mille küüsis on tuhanded eestivenelased. Selles mõttes ei ole siin midagi uut.

Sellest kriisist tekib tihti leninlik särts, mis tahab olla moodne ja nooruslik, kuid ei märka enda tekitatud punalebrat ja tolmuhaisu, mis paneb ümbritsevaid inimesi nina kinni pigistama.

Hvostov võib nimetada sind mõtetuks, reeturiks, öelda, et «venelased kusevad sind kraavi». Nii kõneleb inimene, kes on jäänud ühiskondliku mõtte arengule jalgu, millest on muidugi kahju.

Ma ei ole vaimuravitseja ja ei valda tõde, kuid tundub, et järgmine mõttekäik võiks pakkuda leevendust sellele identiteedivalule. Nimelt, kui oled sündinud kahe kultuuri ja keele vahele, siis pinguta, et pigistada mõlemast midagi ühendavat ja inimlikku. Edasi on vaja seda kõike asetada riigi konteksti. Nii sünnibki kodanikuidentiteet, mis sallib erinevaid keeli, väärtustab vabadust ja demokraatiat ning hoolib Eestist. Ta ei salli rahvusviha.

Leninlik fossiilsus on muidugi ka üks võimalus mõtestada oma rolli ühiskonnas, aga see ei vii kusagile, sest fossiili koht on kas muuseumis või sügaval savikihi all.