Juhtkiri: sündimus vajab taas arutelu

Foto: Urmas Neimvalts

Hoolimata viimaste aastate suurenenud sündimusest ei saa Eesti rahva tulevikust endiselt rääkida ilma mureliku toonita. Oleme jõudnud vahepunkti, kus tuleb tõdeda, et vanemapalk on olnud küll tõhus abi sündimuse suurendamisel, kuid siiski mitte piisav, et iive jätkuvalt positiivseks pöörata.

On aeg taas tõsisemaks aruteluks. Peame otsustama, kas käes on hetk, mil tõdeme, et oleme pidevalt paisuva rahvastikuga maailmas üks näide keskmisest parema elujärjega riikidest, kus sündimus liigubki jätkuvalt allamäge ja selle peatamiseks puuduvad hoovad, või asume otsima uusi vahendeid, kuidas sündide arvu kasvatada ja ähvardav hääbumine vastupidiseks protsessiks pöörata.

Viimasel kümnendil toimunud sündide arvu kasv ei tähenda trendimuutust, vaid kõigest languse aeglustumist. Statistika on halastamatu: rahva kestmiseks oleks vaja vähemalt keskmiselt 2,06 last pere kohta, läinud aastal oli see arv aga vaid 1,63. Igal aastal jääb viiendik lastest sündimata.

Praegune sündide-surmade ligilähedane tasakaal pöördub 2010. aastate lõpul uuesti negatiivseks, sest siis hakkab peret looma 1990. aastate väikesearvuline noorte inimeste põlvkond. Seega on juba sajandi keskpaigaks Eestis inimesi 100 000 võrra vähem. Kuna see omakorda tähendab ka vähem lapsevanemaid, võib karta, et edasi hoogustub rahvastiku vähenemine veelgi.

Ärgu kiirustagu poliitikud siit järeldama, nagu ei oleks vanemapalgal soovitud mõju ja seetõttu tuleks selle maksmine lõpetada. Ilmselt on ka tänu sellele iive ajutiselt tasakaalus ja sündimus kas või lühikeseks ajaperioodiks tavapärasest suurem. Pigem on vanemapalk näide, et riik suudab rahvastiku vähenemise protsessi sekkuda. Seega oleks praegu hetk, et küsida, milliseid vahendeid on veel võimalik kasutusele võtta.

On küll tõsi, et laste arv peres on põlvkonna mõttemalli väljendus, nagu kinnitavad demograafid. Põlvkonnas, kus mõttemall näeb ette ühte-kahte last, jääb seitsmelapseline pere ebatavaliseks. Kuid mallid ei muutu iseenesest ega muutu nad ka kampaania korras. Suurt osa nende muutumisel mängib üldine turvalisuse foon.

Selle üldise turvalisuse fooni kasvatamine võikski olla üks meede, mille rakendamine tasuks arutluse alla võtta. Sinna hulka peaksid kuuluma nii emade tööhõive parandamine kui ka see, et ühe vanemaga lastele elatise väljanõudmisel tuleb riik vanemale appi. Selle asemel et tegeleda otsitud probleemidega, oleks see teema, millest ka valimisteks valmistuvad erakonnad võiksid oma programmides lähtuda.