Varro Vooglaid: moraaliseaduste kaitseks

Varro Vooglaid Foto: Erakogu

Hiljutises artiklis kritiseeris Linnar Priimägi seisukohti, mida väljendasin, vastates Priit Pulleritsu intervjuuküsimustele («Moraalist ja kultuurist», 15.09).

Kahjuks ei võimalda Postimehe toimetus mul esitada vastulauset Priimäe kriitikaga võrreldavas mahus, mistõttu pean piirduma mõne paratamatult lihtsustatud tähelepanekuga. Vastulausega selle tervikkujul saab tutvuda minu ajaveebis aadressiga vooglaid.wordpress.com.

Esiteks kirjutab Priimägi mind kritiseerides, et «moraaliseadused pärinevad sotsiaalsest keskkonnast, mitte geenidest». Mina ei ole aga kunagi väitnud, nagu pärineksid moraaliseadused geenidest.

Moraaliseadustest rääkides pidasin silmas inimese loomuse seaduseid. Võib-olla leidis Priimägi, et moraaliseadused on sama mis moraal ja ainus viis, kuidas need saavad olla «kirjutatud» inimloomusesse, on nende «kirjutamine» geenidesse. Mina pidasin aga silmas inimloomust selle palju laiemas ja sügavamas tähenduses.

Erinevalt loomadest, kes tõepoolest ei allu moraaliseadustele, on inimesel mõistuslik võime esitada omaenese loomuse kohta küsimusi ja vaba tahe otsustamaks, kas käituda oma loomusega kooskõlas või mitte.

See teebki inimesest põhimõtteliselt moraalse ja seega kõrge väärikusega olendi. Seega on inimene moraalne olend seetõttu, et ta saab teha mõistuslikke tahteotsuseid, mitte seepärast, et tema valikud oleksid geneetiliselt determineeritud. Nii on Priimäe kriitika «geneetilise moraalikäsitluse» osas valesti adresseeritud.

Seal, kus mina räägin moraaliseadustest, räägib Priimägi moraalist. Ent need on erinevad nähtused. Loomulikult mõjutab sotsiaalne keskkond seda, kuidas inimesed moraaliseadusi tunnetavad.

Ent see ei tähenda kaugeltki, et moraaliseadustel ei olegi muud allikat kui sotsiaalne keskkond. Moraaliseadusi avastab ja tunnetab inimene, püüdes mõista seda, mis on õige ja hea ning mis vääritu ja halb. Tema parim arusaamine sellest, mis on ühes või teises olukorras õige teha ja mis vale, on see, mida tavaliselt nimetatakse südametunnistuseks.

Paraku ei pruugi inimene südametunnistuse otsustust järgida ja võib tagajärgede kartusest või madalamate hüvede lootuses valida mingi muu toimimisviisi. Seeläbi määratleb ta end moraalselt ja nii kujuneb tema «moraalne pale». Põhimõtteliselt samal moel kujuneb ka kultuuride moraalne pale.

Argumentatsioon, millele toetudes üritab Priimägi moraaliseaduste olemasolu eitada, on lonkav mitmel põhjusel, kätkedes nii faktilisi kui ka loogilisi vigu. Veel kahetsusväärsem pilt avaneb Priimäe väljendatud moraalirelativistliku vaate loogilise lõpuni viimise korral.

Kui mitte miski pole iseeneses hea ega halb, siis ei ole seda tõesti miski – ka mitte vägistamine, orjapidamine, genotsiid ega muud jäledad teod. Hea ja halb taanduvad siis pelgalt võimuküsimuseks, mis lahendatakse lähtudes ei muust, kui võimulolijate suvast. See on relativismi diktatuur, kus arvamuste paljususe ja sallivuse retoorika taga varjub (teisiti)mõtlemise ja vastuvaidlemise suhtes jõuline sallimatus.