Tunne Kelam

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Mööduva nädala uudis, et neli riiki asusid Venemaa suhtes ellu rakendama Haagi Alalise Arbitraažikohtu otsust, ei oleks õigupoolest pidanud uudis olemagi. Tegemist oli ju kõigi protsessi osaliste poolt tunnustatud kohtu möödunud aastal langetatud otsuse täideviimisega. Ometi oli Venemaa siiani kogu protsessi ja selle tulemustesse suhtunud äärmise künismiga ja arvestusega, et konkreetseid same sellele nagunii ei järgne.

Taustast – 2009. aastal Haagi kohtus käivutunud uurimine päädis möödunud aastal otsusega, mille kohaselt tuleb Vene riigil maksta Mihhail Hodorkovskile kuulunud Jukose kompanii järglasomanikele nende varade õigusvastase võõrandamise eest kompensatsiooni 50 miljardi dollari väärtuses. Otsuse jõustamiseks vajalike sammude astumine kuulub iga rahvusvahelise energiahartaga liitunud riigi õigusorganite kompetentsi. 

Möödunud  nädalal asusid aga Prantsuse, Belgia ja Austria vastavad organid tegutsema. Kuivõrd Jukose vara võõrandati Vene riigi poolt riiklike kompaniide, esmajoones Rosnefti ja Gazpromi   kasuks, siis on energiaharta liikmeil kohustus just nende kompaniide välismaale paigutatud kontosid ning kinnisvara külmutada. Muuhulgas arestiti kurikuulsa vene propagandakanali Russia Today ning TASSi kontod. 

Kremli väited, et Venemaa polevat  rahvusvahelise energiaharta kohustustega seotud, kuivõrd ei ratifitseerinud seda, ei pea vett. Eesti kommentaaridesse on lipsanud väide nagu poleks  Venemaa energiahartat üldse allkirjastanud, ei vasta tõele. Kui aga Vene riik nüüd äkki ei tunnista enam Haagi arbitraaži, siis asetab ta end lõplikult väljapoole rahvusvahelist õigust ja sellest johtuvaid kohustusi. 

Kõnekas on ka fakt, et Vene valitsus ise valis kohtumenetluse algul kõnealuse konkreetse arbitraaži läbiviimiseks kohtuniku, tunnistades sellega Haagi kohtu kui ka selle otsuste legitiimsust. Kui nüüd mittesobiva otsuse jõustamisega kuulutab Putin ja Vene propaganda Haagi arbitraaži mittekehtivaks, peaks see ka kõige lootusrikkama  Vene partneri meeleheitesse tõukama.  Riigiga, kes mingeid rahvusvahelisi kohustusi ei tunnista, ei saa ju normaalseid suhteid arendada. Siin aitab üksnes jõupositsioon.      

Haagi otsuse elluviimisest tekkivad laineringid on kindlasti laiemad kui esialgu näib. Tõsiasi, et ka Moskva suhtes sõbralikke suhteid säilitada üritanud riikide õiguskaitse asus nüüd Vene riigi varasid külmutama, annab hoobi  pragmaatilistele ärimeestele, kes seni on lootnud «normaalse» Vene-partnerluse taastumisele.

Moraal kõnealusest sellest aktsioonist on lihtne – investeerimine rahvusvaheliste reeglite järgimisse tasub end pikas perspektiivis siiski ära. See on eluliselt tähtis sõnum maailma majandusringkondadele. Õigluse veskid jahvatavad küll aeglaselt, kuid kindlalt.

Arvamuslugu on kirjutatud enne uudise teatavakssaamist, et Belgia taasavab Venemaa vahepeal arestitud diplomaatilised kontod.