Argo Ideon: valel on lühises jalad

Argo Ideon Foto: PEETER LANGOVITS/PM

«Jumala veepark tõstab piletihindu» – mis, kas uus veeuputus tulemas? Loen veel korra:  «Jurmala».

Ei tea täpselt, miks aju (koostöös nägemisorganitega) seesuguseid valestilugemisi korraldab, aga ette tuleb neid ühtelugu.

Näiteks ilmus Tallinna tänavatele mingil hetkel ühe vedelal kujul tarbitava toiduaine reklaam. Kommertsteate sihtrühm oli kooliõpilased, lugesin teksti:  «Aitab segada ka klassijussi.» Palun siinkohal vabandust õpetajatelt, kuid see tundus mulle väga hea mõte ja endine koolipoiss minus oleks selle joogi kindlasti ka ostnud.

Lähemal vaatlusel selgus paraku, et produkt on ette nähtud aitama «seedida ka klassijussi». Niisiis: istu pingis, joo pudelist ja kannata (seedi) vaikselt edasi. No tänan, ei.

Tänavu veebruaris üllitas roheliste erakond pressiavalduse: «Rohelised lubavad võimule saades soovijaile tasuta päikesereise.» Minu veel andmata valijahääl kibeles juba võtma keskkonnahoidlikku suunda, kuid teksti üle lugedes nentisin kahetsusega, et ei lubata mitte päikesereise, vaid kõigest päikesepaneele.

Lootustandvaid sõnumeid leidus ka Tartu Postimehes. Nimelt ilmus seal maikuus lugu, et «Paellavabrik ja teadlased täiustavad maskeeringut». Täpsemalt järele vaadates selgus, et taas on mu silmad alt vedanud ja kahjuks ei valmistata Tartus Puiestee tänaval üldsegi mitte maitsvat paellat. Tegu on sõjandusotstarbel kamuflaaži tootva paelavabrikuga.

Sellest, et ajakirjaniku mõtted küllalt sageli kulinaarsetel radadel liiguvad, annab tunnistust kasvõi BNSi uudis, mille pealkiri mulle ütles:  «Ukraina andis õhtusöögi vene võitlejate baasile.» Või oli see rahutuvilik alge kusagil südamesopis, mis keeldus lugemast välja  «õhulöögi».

Uudistest sain ka teada, et  «Hispaania võimupartei pidas aastaid musta kassi». Meenus juba kunagi Toompeal kõndinud Miisu, enne kui peas fikseerus õige variant – peeti musta kassat.

Poliitikast võibki kõike oodata, ning sellepärast ei üllatunud ma juuni algul sugugi, kui lugesin teadet, et «Valitsuse istung on lõppenud, pressikonverentsil on Rõivas, Pomerantsev ja Vassiljev».

Loodetavasti ei ole keskkonnaminister Marko Pomerants liiga pahane, et ta muundus minu ajurakkudes sujuvalt Peter Pomerantseviks, kes lõi kaasa kevadise Lennart Meri konverentsi aruteludes ning kelle äsjaloetud raamatu kirjeldused Moskvas uusrikkaid jahtivatest provintsitüdrukutest olid kusagile alateadvusesse jätnud sügavama jälje kui EV keskkonnaministeeriumi pingutused loodushoiu alal.

Doktor Freud võinuks kahtlemata mõndagi välja lugeda ka mu viimatisest vääritilugemisest  «Ohtlike jäätmete käitlemine vajab otsustavat seksimist», sest võin, käsi põhiseadusel, vanduda, et riigikontrolli kodulehel olev teade nõudis vaid «otsustavat sekkumist».