Abdul Turay: miks ma kirjutan Eestist

Abdul Turay Foto: Pm

Kolumnist Abdul Turay leiab, et ajalehed palkavad välismaiseid ajakirjanikke Eesti asjadest kirjutama, sest väljastpoolt tulija võib mõnikord näha asju, mida siinolijad ei suuda.

Kes ei juhtu mind teadma, siis ma olen Tallinnas elav mustanahaline ingliskeelne ajakirjanik. Ma olen Eestis elanud ja Eesti ajalehtedele kirjutanud juba peaaegu kaks aastat. Tavaliselt kirjutan ma poliitikast ja majandusest.

Leidub inimesi, kes arvavad, et ma ei peaks kirjutama. Ma tunnen üht noort daami, nimetame teda Liinaks, kes ütles, et minu poolt on ülbe kirjutada – ja seda arusaama jagavad teisedki. Enamasti saavad kirjamehed kritiseerida selle eest, mida nad kirjutavad, mina aga selle eest, et ma üldse kirjutan. Seepärast arvan, et on käes tagumine aeg võtta see teema käsile ning vastata nii Liinale kui ka teistele, kes tema moodi mõtlevad.

Nende arvates ei peaks ma kirjutama Eestist, sest ma ei ole eestlane. Tõsi, ma ei ole eestlane ja enne siia elama asumist ei olnud mul Eestist väga palju aimu. Samuti on õige, et ma ei ole elanud siin kuigi kaua, olles küll selle aja jooksul õppinud eesti keeles üsna hästi lugema, aga väga vähe kõnelema.

Kõik need Liinad aga lähtuvad sootuks valedest asjadest.

Minu olukord ei erine kuigi palju teiste inimeste omast. Mu toimetaja või mõni muu toimetuse töötaja helistab mulle ja ütleb, et nad soovivad 7000 tähemärki sellisel ja sellisel teemal kolmapäeva pärastlõunal kella kolmeks, ja täpselt kella kolmeks, ei mingit hilinemist.

Mõnikord nad ei pane teemat täpselt paika. Üsna sageli on mul endal mõni mõte ja eks toimetajadki soovivad ju ajakirjanikke, kes suudavad iseseisvalt tööd teha ja oma peaga mõtelda. Aga on ka kordi, kus minu käest soovitakse artiklit kindlal teemal ja kindlaks tähtajaks.Mitte mina ei esita ajalehele nõudmisi, vaid ajaleht mulle. Kogu asi selles ongi, et ma kirjutan sellepärast, et mind on palgatud kirjutama ja mulle makstakse selle eest. Nii lihtne see ongi. Tegemist on tööga.

See ei tähenda, nagu puuduks mul ego. Egoism ja ülbus pole aga üks ja sama. George Orwell ütles oma sellekohases kuulsas essees, et kõik kirjanikud on egoistid, lisades küll, et ajakirjanike ego on väiksem kui romaanikirjanikel. Pidades Orwelli arvamust õigeks, ei saagi ilma egoismita midagi kirjutada, midagi valmis saada ja ära teha. Ilma egoismita jookseksime endiselt ringi loomanahkades ja loobiksime mammuteid kividega.

Liina ütleks selle peale – ja õieti ütleski –, et ma võin ju ehk ka kirjutada, aga igal juhul ei peaks ma kirjutama, mida ma arvan Eesti ühiskonnast.

Sellele tahan ma vastata ühe pisikese looga. Ma õppisin Suurbritannias väga vasakpoolses ülikoolis, kus enamik inimesi oli alati kõige enam soovinud klassisüsteemi hävitamist. Üksikud seal õppivad Ameerika tudengid panid tähele, et köögitöölised olid kõik töölisklassi esindajad, üliõpilased aga valdavalt keskklassist, rikastest peredest. Ameerikas käivad üliõpilased ise köögis tööl. Piisas vaid mõnest välismaalasest, et osutada ülikoolis valitsevale ääretule silmakirjalikkusele. Ehkki seal protestiti Briti klassisüsteemi vastu, süvendati seda iga kord, kui istuti laua taha keha kinnitama.

Sama põhimõte kehtib ka siin. Ajalehed palkavad välismaiseid ajakirjanikke, sest väljastpoolt tulija võib näha asju, mida siinolijad ei suuda.

Hiinlastel on vanasõna linnu kohta, kes laskub tiiki konna juurde ja räägib talle taevast ja mägedest. Konn lihtsalt ei usu, et midagi sellist on olemas. Suurbritannias ja teistes ingliskeelsetes maades võtavad kõik üleriiklikud kvaliteetlehed tööle välismaiseid kirjutajaid. Miks peaks Eesti selles osas kuidagi erinema?

Ma ei ole sugugi ainuke Eestis kirjutav välismaalane. Ma ei ole isegi esimene, juba ammu enne mind on Eesti ajakirjanduses ilmunud välismaalaste lugusid. Meie olemasolu näitab Eesti ajakirjanduse küpsust. Ja mis puutub sellesse, et ma pole eestlane, siis võin öelda, et ma elan Eestis, mul on elamisluba, ma võin hääletada kohalikel valimistel ja ma maksan makse. Ma teenin küll endiselt ka Suurbritannias, aga kulutan seda raha siin, Eestis. Kui ma võin valida ja makse maksta, miks ei võiks ma siis kirjutada?

Tänapäeva Eestis etendavad mujalt Euroopast pärit inimesed aina suuremat osa ühiskondlikus elus, olgu ajakirjanduses, äris või ühiskondlikus sfääris. Õieti on see lausa loomulik pärast seda, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga. Ei näita kuidagi head tooni teha nüüd kannapööre ja öelda nii, nagu mõned on otse öelnud ja nagu Liina mõista annaks: «Nojah, seda küll, aga ... me ei eeldanud, et tegemist on mustanahalisega!» Paraku ei saa eitada, et minu kirjutamine ei meeldi mõnelegi just mu nahavärvi tõttu. Mõned on kavalamad ega ütle seda välja, küll aga mõtlevad.

Tegelikult aga ei ole vahet, kas ma olen mustanahaline või mõnda muud värvi – ja ma ei ütle seda mitte ainult rassilise sallivuse vaimus. See ei ole oluline, sest minu publik ei ole mustanahaline. Ma pean ju kirjutama oma publikule. Kui jätta kõrvale ammune artikkel, mille kirjutasin mustanahalise presidendi valimisest, ei kirjuta ma üldse mustanahaliste asjadest. Vastupidi sellele, mida juhuslikumad lugejad võivad arvata, ei ole ma kunagi kirjutanud ühtegi artiklit, mis käsitleks otseselt rassiteemat Eestis. Tavaliselt ma isegi ei maini, et olen mustanahaline.

Kui lugeda hoolikalt minu kirjatükke, siis vaevalt võiks neist aimu saada, et autor on mustanahaline, kui loo juures ei oleks pilti. Ma kirjutan asjadest, mis huvitavad Eesti inimesi ja lähevad neile korda – täpselt nii, nagu ajaleht seda ootab ja nõuab.

Küll on oluline see, et ma olen britt. Mitte ainult sellepärast, et ma määratlen ennast britina, nii nagu enamik Eesti elanikke määratleb ennast esijoones eestlasena. Eelkõige läheb see korda sellepärast, et tänu sellele ma võrdlen ja toon välja ühiseid jooni ja erinevusi selle vahel, kuidas toimib näiteks kohalik omavalitsus Suurbritannias ja Eestis, millised on nende valimissüsteemid, kuidas paistavad võrdluses välja Briti ja Eesti poliitikud. Mõnikord kasutan võrdlemiseks ära ka mõningaid muid riike, mille asjadega ma kursis olen. See annab mulle tausta ja aluse, mille pealt kirjutada ja midagi arvata. See annab mulle ka mõningase autoriteedi. Ma olen töötanud Briti valitsuse heaks palju aastaid nii kõnekirjutaja kui ka riigiametnikuna. Eestis pole kellelgi sellist tausta.

Liina ja teised temasarnased väidavad, et ma ütlen eestlastele, kuidas peaks nende riiki juhtima. See on nende arvates ülbus.

Sellele on olemas lihtne vastus: ma ei kirjuta kunagi ega kuidagi eestlastele ette, kuidas nad peaksid oma riiki juhtima. Ma ei paku lahendusi, ma esitan küsimusi. Ja kui ma esitan küsimusi, mida keegi teine ei esita, siis peaks see ju ometi olema õige kasulik?

Hea näide selle kohta on juhus, kui ma pärisin Mart Laarilt, mida tema võtaks ette praeguses majanduskriisis, sest majandusfilosoofia, mida ta pooldab, sattus läänes rünnaku alla ja seda süüdistati otseselt kriisi põhjustamises.

Mart Laar vastas otsekohe, saades läbinägelikult aru kahest asjast: esiteks sellest, et kogu artikkel oligi üks suur küsimus, ja teiseks sellest, et seda küsimust esitatakse kogu Euroopas, kogu maailmas, aga mitte Eestis. Mart Laar pani kirja oma ettepanekud, mille kohta ta võis olla kindel, et need leiavad mõnelt poolt ägedat kriitikat, aga ta tegi seda sellegipoolest.

Alati, kui istun arvuti taha uut arvamuslugu kirjutama, pulbitseb minus tahe kirjutada parem lugu kui eelmine. Mõnikord kirjutan satiiriliselt, aga ma ei taha ega suudagi seda teha alati. Vahel ei ole see lihtsalt kohane.

Kui mu kirjatükkides on üldse mõni läbiv teema, siis võib selle kokku võtta järgmiselt. Eesti on suurepärane maa ja suurepärane koht, kus elada. See on tegelikult üsna labane ja lihtne ega ole kuigi suur uudis, aga seda tuleb ometi öelda, sest paljud inimesed ei taha seda kuulda – kombeks on ju oma riiki kritiseerida. Mind kui kirjutajat paneb proovile võimalus seda öelda nii, et seda ka kuuldaks.

On omamoodi irooniline, et ma olen nüüd kolumnist, sest lugejana ei ole mulle arvamuslood kunagi eriti meeldinud. Minu meelest on need igavad ja pakuvad vähe informatsiooni. Veel hullem on siis, kui juhtud kirjutajat teadma, sest siis võid isegi juba enne esimese lause lõpetamist suurelt jaolt ära arvata, mida ta edasi kirjutab.

Kui minust sai ajalehetoimetaja, hakkasin arvamuslugusid peaaegu vihkama, eriti restoraniarvustusi. Need kujutavad endast tõelist hooletu ajakirjanduse näidet. Enamasti tähendab ajakirjandus mõningat uurimistööd või kõnelemist inimestega, kes teavad millestki midagi, ning seejärel räägitu-kuuldu põhjal järelduste tegemist. Arvamusloos võib aga kõnelda maast ja ilmast, ilma sinna selliseid tülikaid asju nagu faktid segamata.
Ma kasutan alati fakte oma sõnade kinnitamiseks. Ent «nihverdajad» seavad faktid ikka ja jälle kahtluse alla. Ja ikka ja jälle nad eksivad.

Mu lemmiknäide selle kohta on lugu, milles ma kirjutasin, et Briti kuningas James I tegi kogemata narrist päevaks kuninga. Keegi guugeldas ja siis kirjutas, et ma eksisin – seda teinud hoopis Šotimaa kuningas James VI. Paraku kommentaator ei teadnud, et James I ja James VI oli üks ja sama isik.

Kirjutajana on mul siiski probleeme ka enda arvamuslugudega. Inimesed otsustavad arvamuse üle selle põhjal, kas see kattub nende arvamusega. Kui jah, siis arvamuslugu neile meeldib, kui ei, siis mitte.

Kas nii on õiglane arvamuslugu hinnata? Ehk oleks parem lähtuda järgmistest kriteeriumidest: 1) kas lugu pani mind millestki teistmoodi mõtlema? 2) kas lugu andis mulle informatsiooni, mida ma varem ei teadnud? 3) kas lugu tekitas minus tugevaid tundeid?

Kui vastus kas või ühele neist küsimustest on jaatav, on kirjutaja töö õnnestunud. Ma kirjutan ausalt, aga kasutan eri stiile. Mõnikord soovin panna inimesi naerma, teinekord tekitada neis viha – mis ei tähenda küll teadlikku provotseerimist, aga siht peab olemas olema. Miks, seda võib igaüks ise mõelda, ei saa ju ma, nagu mustkunstnikudki, paljastada kõiki oma saladusi.

Ja veel üks asi. Ma hindan kõrgelt ja olen tänulik kõigi saadud positiivsete kommentaaride eest, kuid ma tean ka, et leidub väike hulk inimesi, kes loevad kõike, mida ma kirjutan, ja siis sõimavad mind nii vängelt, kui vähegi oskavad.

Need inimesed teevad mulle teene. Mida rohkem kommentaare, seda parem lugu, ja pole üldse tähtis, kas kommentaarid on positiivsed või negatiivsed – mida rohkem kommentaare, seda rohkem inimesi on järelikult lugu lugenud.

Mahlakad kommentaarid, näiteks «miks see negro selles lehes kirjutab», saavad tavaliselt vastuseks mõne mõistlikuma lause, näiteks «saa juba sellest üle», ning siis hakkab spiraal ennast lahti kerima. See meeldib ajalehtedele ja see meeldib mulle. Ma ei loe neid, aga need meeldivad mulle. Kommentaarid on tõeline raha.

Ja nüüd andke aga minu pihta tuld, kui julgete!

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane.