Exceli tabel on rääkinud: õige pea hakkab giljotiin raiuma riigisektoris päid ning suurkoondamistest pole pääsu, kirjutab uue riigikogu esimeste kuude tähtsamaid otsuseid vaatlev arvamusportaali kolumnist Marek Strandberg.
Marek Strandberg: riigisektorit ootab giljotiin
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
17. juuni 2015, 11:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pean ütlema, et üks suurimatest illusioonidest, mida riigikogu selle saadikuile tekitab, on ettekujutus, et tegeldakse väga-väga oluliste asjadega. Noh tegeldaksegi ehk, aga illusioon on samas ka päris tugev. Võimalik, et uustulnuil on veel kriitilist ja protestimeelt, aga nemad on rahumeeli opositsiooni või lihtsalt depositsiooni pargitud ning avalikust arvamusest vähemõjutatuna jätkab teflonkoalitsioon toimetamist.
Vaatamata asjaolule, et seesama peaminister ja ilmselt ka seesama ekselitabelikesekene tekitaksid mütoloogilise lootuse, et autode käibemaks rikastab riigisektorit, kukkus maksuametist laekunud info põhjal see plaan teadupoolest kolinal läbi. Seadus püsib loomulikult edasi, aga automüüjail ei maksa seejuures midagi pipranimelist Porschet kaubikuks kutsuma hakata. No eks see ju suur ole kah.
Seesama peaminister ja seesama Exceli tabel on nüüdseks toimetanud uute maksude kallal ja et asi kindel oleks, hakkab ilmselt õige pea giljotiin raiuma ka riigisektoris päid ning suurkoondamistest pole pääsu.
Põhjus küüsi närida
Lihtnegi pilk eelarveambitsioonidele näitab, et igal aastal tuleks lahti saada sadadest riigisektori töötajatest ja nii kogu selle valitsuse ja ka riigikogu enamuse paigaspüsimise vältel. Seda kõike saab teha muidugi riigikogu heakskiidul ja ilmselt jääb üürikeseks see aeg, kui tõstetud lapsetoetused vanemaid rõõmustavad, sest riigisektori kokkuhoid kohtunike, prokuröride ja muu sellise rahva pealt viib üsna paratamatuilt selleni, et suuremate lastetoetustega võib kaasas käia lihtsalt ka suurem kogus hulkuvaid pedofiile ja muud kurja rahvast. Poliitilised jäävusseadused, nagu seda kõnealuse asja üle otsustajad ise ütlevad.
Ainus suurem küsimus seejuures on, et kellele seda suurt uut superministeeriumi maja rajatakse, kui ametnikkond küüsi närides istub ja ootab seda, millal kolleeg või millal ta ise koonduma kutsutakse. Siinkohal muidugi ei pruugi välistada, et mõni majandusministeeriumi või rahandusministeeriumi koondatud ametnik ei leia endale uut tööd arvuka pagulaspere kantseldamisel.
Teadupoolest ei mõjuta arvamusküsitlused karvavõrdki ei valitsuse ega parlamendienamuse võimu ulatust, sest faktiliselt need kuidagi ju juba jagatud mandaate ümber jagada ei saa. Tänane riigikogu ei sisalda ka ühtki jõudu, mis sooviks näiteks põhiseadust korrigeerida selles suunas, et anda kodanikele õigusi seaduseelnõusid sõnastada, et neid siis piisava toetuse puhul rahvahääletusele panna.
Kuni maksumuudatused teoksil, ei toimu ilmselt ka ühtki olulist personalivangerdust valitsuses, mida ju nii sotside kui IRLi toimunud karjajuhtide vahetus ilmselt sügise poole põhjustab. Vahel on kasutatud terminit «poliitgurmaan», kui aimatakse kellegi erilist huvi parlamentaarse või siis valitsuse tegevuse suhtes. Eesti oludes on võim muutunud rämps- elik kiirtoidulaadseks, mida lihtsalt tarbitakse ja talutakse. Kes muidugi talub, kes mitte. Gurmaaniale pole siin niipea kohta.
Korsakovid lähevad Lätti
Kes ei talu, kolib oma ettevõtte parematesse oludesse Lätti. Sinna lähevad peale laulusalmis mainitud Korsakovide ka Kased, Tammed ja Ivanovidki. Kel mõni hea idee pähe tulnud, see reageerib lombitaguse investori soovitusele ning kolib oma kulutava ja hiljem ka tulutava tegevuse mõnda innovaatilisse osariiki USAs.
Nii on inimeste väljarändele lisandumas ka ettevõtluse väljaränne: väiksemad ja lihtsamad ärid pesitsevad lähemal ning kopsakamad ja potentsiaalikamad kolivad kaugemale. Märgilise tähendusega on ka Arengufondi ideekonkursil võitjaks tunnistatud üsna omapärane (siinkohal viisakusväljendina) idee, mille autoreile selle parlamendile alluva kontori (ehk meie kõigi) kaukast kingitakse tagasihoidlik stipendium. Edaspidi teame, et Eesti arengut viib edasi see, kui te oma lubadused vähem juua ja vähem näiteks koeri ja kasse nüpeldada internetti üles panete. Elu lähebki ilusamaks!
Parlamendi vaikival heakskiidul see me kõigi silme all loomuldasa sünnib. Nagu mõnes mustkunstietenduses. Ainult selle vahega, et publiku hulgast kutsutud naine (loe: ettevõtted) saetakse pooleks päriselt ning allesjäänud pagevad hirmunult saalist.
Parlament põnevamaks?
Üleilmselt nuputatakse välja uusi tehnikaid ning vaetakse kliimaprobleemide lahendamise võimalusi. Soome energeetika arengukava näeb ette, et 2020. aastal tarbitakse 38 protsenti vajalikust primaarenergiast taastuvallikaist. Eestis arutab riigikogu tõsimeeli seda, kuidas anda võimalus aastaseid alla kokku lepitud limiiti jäävaid põlevkivi tootmismahte (mis teadupoolest on 20 miljonit tonni põlevkivi aastas aga kaevandatakse 15-16) n-ö järele kaevata. Tõepoolest raske oleks ju toimuvat vaadates aru saada, et meelevaldselt välja mõeldud 20 miljoni piir on suurem, kui majanduslik tegelikkus seda võimaldaks.
Põlevkiviäri on Venemaaga peetava globaalse energiasõja tõttu niigi madalseisus, aga mil moel suudaks seda küll sisendi (põlevkivi kaevamise) suurendamine päästa, jääbki arusaamatuks.
On neid, kes arvavad, et ehk peaks see poliit-halduslik absurd ju ükskord ometi lõppema. Seda teemat, ehk siis absurdi geneesi, põhjalikumalt käsitlenud Albert Camus’ tekstidele tuginedes võib aga kindel olla, et igal järgmisel leheküljel on juba niigi piisavalt jabur ja talumatu absurd veelgi reljeefsem ning ulatuslikum. Ja nii jääb, ja seda kuni paraku kogu selle novelli, XIII riigikogu, lõpuni. Hetkel puudub see kirgas moment ja pöördetelg, mis juba kujunenud inertsi ja harjumusi muuta suudaks.
Põnevamaks võiks eluolu parlamendis ja valitsuses minna vast siis, kui keegi otsustaks ehk mõne kaalukama majandamise ja ühiskonna-arendamise kavaga välja tulla. Moel, et tulud kasvaksid nii ettevõtete kui riigi jaoks. Unistus kümnest miljonist e-residendist, mille mäletamist mööda Anto Veldre mõne aasta eest visioneeris ja mis on hakanud elama oma elu, võibki jääda tuhandekordselt lahjemaks plaaniks, sest miks olla e-resident maal, kus innovatiivsed pärisresidendid aina vähem olla soovivad?