Tänasest lehest leiate loo Hiiumaa viimasest naistearstist, kes läheb nüüd eelpensionile. Ta on tervelt 21 aastat olnud meie suuruselt teisel saarel ainuke günekoloog. Mandrilt on käinud arstid talle puhkusepäevi andmas. Günekoloogi olemasolust sõltub aga see, kas saarel on võimalik sünnitusabi anda või mitte.
Juhtkiri: tulevikku kuulutav lugu «tühjaks jooksvalt» Hiiumaalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See lugu on üks näide probleemidest, mis kaasnevad maakondade rahvastiku muutustega ehk «inimestest tühjaks jooksmisega» ning rahvastiku vananemisega. Kusjuures need probleemid ei puuduta üksnes arstiabi, vaid kõiki valdkondi, kus on vaja tippspetsialiste (k.a haridust).
«Paugud» ei taba maakondi ühekorraga, vaid nimelt siis, kui kaua aega töötanud spetsialistid väsivad ja lähevad pensionile. Noorte spetsialistide palkamine on aga keeruline või lausa võimatu mitmel põhjusel. Alates sellest, et neile pole võimalik pakkuda täiskoormust või kui ka on, siis tähendab see raskeid töötingimusi. Hiiumaal ainsa günekoloogina töötanud Merike Tingas oli, natuke utreerides, peaaegu kogu aeg vähemalt telefonivalves. On selge, et selline pidev valmisolek tööle tõtata kurnab läbi iga inimese ega saagi olla ühelegi noorele arstile unistuste töökoht.
Saare olud on erilisemad veel ses mõttes, et mandril on siiski oluliselt lihtsam kas inimesel endal suuremasse linna sõita või siis erialaspetsialistil väiksemas paigas abiks käia.
Kui me just ei leiuta imelisi viise, millega linnastumise veskit tagurpidi käima panna, on sellised lood osa uuest olukorrast, millega tuleb kohaneda ja hakkama saada. Kärdla haigla seda teebki, laiendades koostööd Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ning taotledes külakorda käivate naistearstide lisakulude katteks riigilt raha. Seega on igati põhjust loota, et sünnitusabi antakse pisut üle 8000 elanikuga Hiiumaal ka edaspidi ning sealsed naised ei pea mandrile sõitma, et eriarsti vastuvõtule pääseda.
Regionaalne tasakaalustamine on keeruline väljakutse ka Eestist oluliselt jõukamatele ühiskondadele, kas või meie naabritele põhjamaades. Kui mingis piirkonnas rahvastik väheneb, siis saabuvad järjest erinevate teenuste tasuvuspiirid: spetsialistile või teenusepakkujast firmale lihtsalt ei jagu enam piisavalt kliente, et turutingimustel töötades end ära elatada.
Seepärast peame arvestama sellega, et tulevikus on üha rohkem valdkondi, kus on vaja ühekorraga nii harjumuspärasest erinevaid nutikaid lahendusi kui ka lisaraha, et hõreneva asustusega piirkondade inimesed ei jääks ilma olulistest teenustest. Eelkõige muidugi nendest, millest sõltuvad inimeste elud, aga ka nendest, milleta saab hädapärast elada, aga mille puudumine kallutab linna kolima neidki, kes muidu meeleldi maal või väikeasulates elaksid ja kellel seal tööd ning leiba oleks.