FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Isakoda, jumalakoda, keisrikoda, kohtukoda, kuningakoda, kõlakoda, pühakoda, raekoda, kodanik, kodakondne, kodanlane, kodune, kodukäija, koduküla, koduvald, kodukihelkond, kodumaakond, kodumaa, Euroopa-kodu, koduplaneet, kodugalaktika – äärmiselt mitmekesise tähendusliku laetusega «kodu» mõiste on meie tunde- ja tunnetusvälja kese, arutleb Rein Veidemann.

Tellijale

Kirjanik ja filosoof Madis Kõiv on pakkunud eesti kultuuri südamesõnaks «ometi». Selle lähtekohaks võttis ta episoodi enda poolt Eesti esimeseks filosoofiks tunnistatud Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osast Oru Pearu poja Joosepi imelikust kosjaskäigust Andrese tütrele Liisile. Võtmelause, õieti osalause on seal: «...ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta.» Ehk Kõivu poolt ümber öeldult: «Kuigi ei ole muud kui see, mis ei pidanud olema, igavene kuldne minevik, mis tulla ei saa, on nii ometi parem kui ei midagi.»

«See on rõõm enne veel, kui ta lohutuseks mandub,» tunnistab Kõiv. Seesama «Tõde ja õigus» on aga ka eestlaste eksistentsiaalne kodu-romaan. See algab kohast, Vargamäest kui võimalusest, kui eesti kodu arhetüübist: «Sääl ta ongi, Vargamäe» (Andres); «Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla» (Krõõt). See jätkub romaani teises köites Indreku kodu-otsinguga iseendas, jõuab kolmandas ja neljandas köites kodanike-Eesti, st linna-Eesti läbivalgustamiseni ning lõpeb Indreku tagasitulekuga Vargamäele ja seejärel lahkumisega Vargamäelt koos Tiinaga. Sel hetkel saab soosillast Indreku Rubico, tema liisk oli langenud. Vargamäest endast jääb «igavene kuldne minevik».