FOTO: Urmas Nemvalts

Kui üks, kaks või mitu Eesti inimest saavad kokku ja otsustavad asutada äriühingu, siis kindlasti pole nende esimene küsimus, kui palju nõukogu liikmetele palka maksta. Mistahes juhtimisstruktuur on vahend ettevõtte ja selle omanike eesmärkide saavutamiseks. Kusjuures äriühingu peamine eesmärk on üsna ühemõtteliselt teenida kasumit.

Palk on küll kõiki erutav teema, ent mõistuspärane on siiski alustada küsimusest, mida me tahame, et inimene organisatsiooni hüvanguks teeks. Kui me sisuliselt mingit tööd ei oota, siis on ka üks sent liiga palju. Ja vastupidi: kui ootame korralikku, pühendunud tööd, siis tuleb selle eest ka nõukogu liikmele turuhinda maksta.

Äriseadustik ütleb nõukogu pädevuse kohta järgmist: «Nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle.» Järelikult peavad nõukogu liikmed suutma konkreetses ärivaldkonnas strateegilisi sihte seada ja sisuliselt hinnata, kas eesmärgi poole liigutakse parimal võimalikul moel. Tagada finantskontroll ja kõigi asjaosaliste lojaalsus ettevõttele on nii loomulik kui ka seaduse nõue.

Riigile kuuluv äriühing pole seaduse ees sugugi teistsugune kui ükskõik milline muu ettevõte. Ka riigifirma nõukogu ei peaks olema selle liikmetele sotsiaalabi saamise koht, ammugi mitte koht, kus ajada mingit oma asja, mis ei edenda konkreetse riigifirma äri või koguni kahjustab seda. Praktikast paistab siiski, et nende juhtimises põimuvad kõikvõimalikud kummalised huvid.

Võib tuua ridamisi näiteid, kuidas erakonnad on määranud nõukogudesse inimesi, kellel pole mingisugust praktilist ega teoreetilist kokkupuudet ei ärijuhtimise ega ka konkreetse valdkonnaga. Nõukogusid on kasutatud kui poliitika varumeeste pinki. Kui nõukogus saab lihtsalt istuda ja mõnesajaeurost tasu vastu võtta, siis pole sellist nõukogu ju sisuliselt tarvis.

Ühemõtteliselt pole õnne õuele toonud ka tuntud ettevõtjate määramine riigi äriühingute nõukogudesse. Loomulikult pole õiglane panna ühte patta kõiki inimesi (sh ettevõtjaid), kes kunagi on neisse nõukogudesse kuulunud, sest väga paljud on teinud oma tööd ausalt ja asjatundlikult ning seda suhteliselt väikese tasu eest. Samas on huvide konflikti juhtumeid ning kahtlusi siiski liiga palju, et rahulduda jutuga «üksikutest halbadest inimestest».

Lauskeeld, et poliitikud või ettevõtjad ei tohiks neisse nõukogudesse kuuluda, ei ole sisuline lahendus. Kasvõi seetõttu, et sel juhul saab sinna «komandeerida» oma huvide esindaja, kelle taust ja seosed on avalikkuse eest hoopis rohkem varjatud.

Vaja on positiivset programmi. Esiteks selget sõnastamist, mida riik talle kuuluvatelt äriühingutelt ootab – miks neid üldse omab. Teiseks seda, et nõukogude liikmete määramine oleks sedavõrd läbipaistev, et igaühe kohta võiks mõistlikule kõrvaltvaatajale arusaadavalt seletada, miks just tema on sobiv inimene selle ettevõtte nõukogus olema. Võib-olla peaks nõukogude liikmeid otsima (rahvusvaheliste) konkurssidega, nagu otsitakse juhatuse liikmeid ja ka palgatöötajaid?