R, 27.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Anette Parksepp: elu mullides

Anette Parksepp
, reporter
Anette Parksepp: elu mullides
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anette Parksepp
Anette Parksepp Foto: Sander Ilvest

Neljapäeval esitlesid ettevõtlikud inimesed oma ideid Arengufondi arenguideede konkursi finaalis. Pärast esitlusi jäin vestlema meeldiva mehega, kes jagas oma muljeid üritusest.

Ta tundis muret, et kuigi ideed ei keskendu enam ainult nutirakendustele, paistab, et keegi ei näe endiselt laia pilti. Iga konkursil osaleja leiutaks justkui endamisi jalgratast. Tähelepanuta jäävad teooriad ja ajalootundmine, mis aitaksid üksikuid arenguideid laiemasse konteksti paigutada ja leidlikumate lahendusteni jõuda. Vestluskaaslane kirjeldas meie elu kui tootmisprotsessi: igaüks tegeleb oma detailiga, nägemata laiemat pilti süsteemist. Seda, kes need jubinad aga lõpuks ära ühendaks, pole. Ka Arengufond valis lõpuks välja kolm üksikut ideed, kuigi mitu finaalprojekti olid omavahel kaudselt seotud.

Evelin Ilves esitles ideed panna õpilased igas koolitunnis kümme minutit ringi jalutama ja kükke tegema. Tõsi see on, inimesed liiguvad liiga vähe. Projektis seostati probleemi eelkõige sellega, et lapsed veedavad päevas kuus tundi helendavate ekraanide ees istudes. Pärast idee esitlemist ütles õhtujuht, et tema laadis oma lapse telefoni hiljuti rakenduse, mis lukustab seadme seniks, kuni laps on vähemalt tund aega kõndinud. Seega on samasuguseid ideid juba olemas (nagu teistegi projektide puhul), kuid kõige enam ei tekitagi muret see, et leiutatakse juba olemasolevaid jalgrattaid. Pigem tekib küsimus, miks soovitakse eraldada probleemi lahendusest. Kui probleemina nähakse nutitelefone, siis miks panna õpilased hüppama koolitunnis? Põhjuste ja lahenduste seoste leidmine on sageli nõrk ja tundub, et pahatihti tuleb lahendus enne probleemi leidmist.

Tegelikult algab vähene liikumine ju juba lasteaias, kus pole selleks sageli ruumi ega ajendit. Ka nutitelefone ei kasuta enam sugugi vaid teismelised, vaid helendavad ekraanid pistetakse pihku beebidele. Probleemi võib võrrelda keeleoskuse arendamisega. Õnneks mõistetakse aina enam, et venekeelsed ja eestikeelsed lapsed tuleks panna koos õppima juba lasteaias, mitte laiutada hiljem käsi ja nuputada, miks gümnaasiumiõpilased eesti keelt selgeks ei saa.

Ma ei taha kuidagi halvustada konkreetset ideed, mis oli vaid üks näide paljudest. Ma tahan öelda, et me oleme jäänud liiga kinni iseenda ideedesse. Mis seal salata, meie elukeskkond soosib seda. Me elame suuresti virtuaalmaailmas, kõik oma mullide sees. Facebook näitab ainult meie parimate sõprade postitusi ja muu peidab uudisvoo sügavustesse. Google näitab meile tulemusi, mis lähevad kokku meie profiiliga. Aeg-ajalt tasub aga jõuga sellest mullist välja murda – nii päris- kui virtuaalelus – ning koostada erinevatest ideedest kas või oma peas Venni diagramme, et leida seoseid ja näha laiemat pilti.

Märksõnad
Tagasi üles