Ahto Lobjakas

FOTO: Peeter Langovits

Eestis on kokku sattunud kaks nähtust: süsteemsete juhtimiskriiside laine ja mastaapsete väljakutsete kuhjumine riigivisiiri ette, millesarnaseid pole nähtud kümme aastat. See kokkujuhtumine pole juhuslik, nähtusi ühendavad süvahoovustena põhjuslikud seosed.

Väljakutsete loetelu on sama mõjuv kui lühike: Venemaa, vähemus, pagulased, Euroopa tulevik. Märkamatult elame juba enam kui aasta Ukrainas realiseerunud Vene-ohu külje all. USA roteerib riigis vägesid ja soovime, et tuhat-paar sõjaväelast tuleks siia püsivalt. Rasketehnika paarisaja tarbeks ehk tulebki. Ida-Virumaal läheb psühholoogiline kaitse ühes suunas ja olukord kohapeal teises. Sõjaväega poleks seal nagunii midagi teha. Teisest küljest kobrutab pagulaste-tsunami hirm, mis ähvardab lõplikult hävitada selle, mida Eesti pole kunagi olnud: visiooni idüllilisest Bullerby lapsepõlvest. Taamal Kreeka, millest riigijuhid saavad aru Lutheri katekismuse valguses (aga ise laenu võtta meie vaeses ühiskonnas ei karda); ning Briti referendum, millest ei saadagi täpselt aru.

Teiselt poolt on meil juhtimiskriis. Koalitsioonilepe pandi kokku arvelaua, mitte laiapõhise debatiga. Peaminister tunnistab vigu ja tema partei reiting võtab tagajärjena vett sisse. Juhatuse näol valiti talle siseopositsioon, mis näib hellitavat mõtet ühest lihtsamast koalitsioonist. Sotsid vahetasid juhti selleks, et midagi ei muutuks. IRLi liktorikimp on vetevoolus lagunenud, selle südames proovivad õnneotsijad ehitada midagi kopratammilaadset, targemad ujuvad kuiva maa poole. Üks viimastest on maabunud auväärses haridusasutuses, mille maine tema näppude vahelt sõmera liivana läbi jookseb, enne kui ta on jõudnud seda juhtima asudagi. Vabaerakonna pea on taevas ja jalad maast lahti, samas kui EKRE näib hellitavat mõtteid pruunist vastutsunamist.

Paradoksaalseks teeb selle kriisi see, et kusagil ei paista otsest ränka eksimist. Erinevalt 2012. aastast ei ole meil otsest legitiimsuskriisi, poliitikute maniskid on suuremate plekkideta. Mis on muutunud, märkamatult ja paljuski teadvustamatult, on käärid poliitikute võimekuse ja väljakutsete suuruse vahel – ja seda drastiliselt esimeste kahjuks. Suure eesmärgi otsimine pärast ELi ja NATOsse pääsemist on enamasti toiminud pealiskaudse retoorilise klišeena, aga see on peitnud üht olulist tendentsi: suure eesmärgiga kadus ka visioon. Viimase koha poliitilise klassi sisekaemuses on võtnud üle oportunism ja (poliit)tehnokraatia. Lühike plaan, teisisõnu. Viimast kümnendit elati algul valimistest valimisteni, siis koalitsioonist koalitsioonini, nüüd eelarvest eelarveni.

Juhtimiskriis on laiapõhjaline, nagu on suuresti alateadvuslik ühiskonna süvenev ebakindlustunne. Aga tema fookus on vältimatult riigijuhtimisel. Eesti parteid on katki enam kui ühes mõttes. Nagu näitas aasta 2012, ei ole nad toimivad ülekandemehhanismid avalikkuse demokraatlike ootuste jaoks (teatud mõttes on Ossinovski visinaga lõppenud valimine peatükk samast sarjast). Aga 2015 on näidanud, et nad ei ole ka ülekandemehhanismid ratsionaalsele debatile ega headele mõtetele, mis on ühiskonnale vajalikud pikka mõjuga otsuste tegemiseks. Tulemuseks on ühiskonnas süvenev instinktiivne ärevus. Ühiskond ootab võimult muutust – teadmata ise ka, millist täpselt. Ootab seda enam, mida suuremana paistavad probleemid. Probleemid omakorda paistavad seda suuremad, mida peatumad on juhid. Mis tähendab, et need kaks tendentsi – juhtimiskriis ja väljakutsete kogunemine sajupilvedena riigipiirile – ei ole mitte üksnes põhjuslikult seotud, vaid ka teineteist tugevdavad.