Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Vapside kohta on praeguseks kirjutatud asjalikke käsitlusi, ent rehabiliteerimisrühma loomine riigikogus on propagandatemp. Poliitotsuste kaudu ei või mõjutada ajalookäsitluste kulgu, ainuüksi kavatsus seda teha näitab vaimulaadi, mis kuulub totalitaarsete ühiskondade juurde, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Kui peaksin koostama meie ajaloo altpoolt kujunenud kõige teovõimsamate ja kõige rohkem inimhulki hõlmanud sündmuste pingerea, siis minu meelest oleks see niisugune: 1. XIX sajandi laulupeod; 2. laulva revolutsiooni aegsed rahvaliikumised; 3. 1905. aasta revolutsioon ning 4. vapside liikumine.

Kui erinev on olnud neisse suhtumine ja kuidas see on muutunud aegade vaheldudes!

Üksnes toonaseid laulupidusid ei ole söandanud keegi sugeda, ehkki neid peeti keisrikummardamise lipu all. Praegu käib 1988.–1991. aasta lahtimõtestamine, kusjuures hinnangute andmisel võib märgata peaaegu samu jõujooni, mis valitsevad tänapäeva poliitikas. Ainuüksi see tõik ütleb, et tee tõeni on veel pikk. Nõukogude ajal valetati 1905. aasta revolutsioon päris bolševistlikuks, mistõttu on see praegugi kellegi jaoks negatiivsete kirjas. Ent vapsid vaesekesed oleksid nagu laulupidude antipood, neid on üllataval üksmeelel nahutanud peaaegu kõik, kui nad ise välja arvata. Kaua-kaua olid nad üldse ümbritsetud vaikimise vandenõuga ja seda nii aastatel 1934–1940 kui ka hiljem, Nõukogude okupatsiooni perioodil. Kui neid kodumaal ajavahemikus 1944–1990 kuidagi moka otsast mainitigi, siis kleebiti neile külge fašistliku Saksamaa sabarakkude silt.

Aeg revideerib suhtumisi ning praeguseks on vapside kohta kirjutatud asjalikke käsitlusi, ent ometi on nad jäänud kuidagi ebamugavaks teemaks. Kõhklustele vastukaaluks võib internetiavaruses leida fanaatikute ülistusi. Üks aktiivsemaid vapside propageerijaid on kahe vastandliku riigikorra ajal vangipõlve kogenud kahtlemata aus, kuid õnnetu vabadusvõitleja Tiit Madisson, kelle eluloost kumaks nagu läbi vapside saatus. Riigikogus loodi aga äsja koguni toetusrühm vapside rehabiliteerimiseks, seda tegid ekrelased Mart ja Martin Helme, Henn Põlluaas ning keskerakondlased Jaanus Karilaid, Heimar Lenk, Aadu Must ja Märt Sults.

Paljud inimesed otsivad alternatiivi nüüdseks välja kujunenud poliitsüsteemile ning mõned on seadnud eeskujuks vapside ideoloogia. Kes need vapsid siis olid?

Veidi vähem kui kümme aastat pärast võidukat vabadussõda oli meie ühiskond jõudnud riigitüdimuseni. Majanduskriis tõi vaesuse ja töötuse, ent mõned paristajad ajasid sel ajal ka roobiga raha kokku, uhkeldasid oma mammonaga. Pani ju hambaid kiristama? Ajakirjandus paljastas õhinal nii majandus- kui ka poliitkorruptsiooni, mis olid ka omavahel sõlmunud, härrasrahva saagijagamine ristiti ajastupäraselt lehmakauplemiseks. Rahval sai villand lõpututest valitsusevahetustest, üksteise väiklasest poriga pildumisest, demokraatia paratamatutest kaasnähtustest.

Iseseisvuseideaali hägustumise oht riivas kõige enam inimesi, kes olid oma vere hinnaga omariikluse toonud, vabadussõja veterane. Need mehed olid juba varem koondunud mitmesugustesse organisatsioonidesse, nagu näiteks Demobiliseerunud Sõdurite Liit ja teised, 1929. aastal ühineti Eesti Vabadussõjalaste Keskliiduks eesotsas karismaatilise kõnemehe Artur Sirgu, legendaarse admirali Johan Pitka ning teenekate kindralite Andres Larka ja Ernst Põdderiga. Liit kujunes mõjuvõimsaimaks organisatsiooniks, see võitis linnarahva poolehoiu.

Vahest ei sobinud veel 1920. aasta üliliberaalne põhiseadus, olime mitusada aastat elanud isevalitsejate võimu all, geenides lõi vist välja mõte, et riigitüdimuses on süüdi parlamentarism ning kõva käsi looks korra majja.

Vapsid koostasid uue põhiseaduse eelnõu, selle järgi oleks Eesti riik muutunud presidentaalseks, riigijuhile oleks kuulunud sisuliselt ainuvõim, poole võrra, 50 liikmeni, vähendatud riigikogu olnuks pigem demonstratiivne nähtus. Neil aastatel viidi läbi kaks hääletust uute, veidi erinevate põhiseaduste küsimuses, mõlemad lükkas rahvas tagasi, viimaks tekkis tüdimus ka selliste hääletuste vastu. Kolmandal katsel 1933. aastal, kui otsustati vapside pakutu üle, ütles rahvas ülekaalukalt: jah, tahame uut, autoritaristlikku põhiseadust. Ent vapside populaarsus kõikus. Juba järgmistel, 1934. aasta algul toimunud kohalike omavalitsuste valimistel saavutas nende valimisliit Vabadussõjalaste Rahvaliikumine kokkuvõttes napilt üle 12-protsendise toetuse, see oli vaid kolmas tulemus. Suhteliselt edukas oldi siiski Tallinnas, Tartus ja Narvas.

Aeg-ajalt on tõmmatud paralleele ühelt poolt vapside ning teiselt poolt Itaalia fašistide ja Saksa natsionaalsotsialistide vahel. Esmalt torkavad silma välised sarnasused: tänavapoliitika, räuskavad miitingud ja paraadid, univormide ja poliitikoonide jumaldamine. Ka ideoloogias on sugulust: propageeriti juhikultust, oldi vasakpoolsuse vastu, hädavajalik vaenlane leiti kehtivas võimus. Ent rassiseadusi vapsid ei nõudnud, antisemitismini ei jõutud.

Kõva käe igatsus oli toona ajastu tendents. Ümberringi toimusid samad protsessid, isegi demokraatia koduks peetavates Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides tõstis pead poolehoid võimukama riigikorralduse vastu. Mandri-Euroopas säilisid täielikud kodanikuvabadused ainult Tšehhoslovakkias, kuniks see riik kadus.

Mulle tundub, et meie vapsidel oli rohkem kui nii mõnelgi teisel liikumisel omakasupüüdmatust, moraalset kohusetunnet ühiskonna ja riigi ees. Kindlasti olid nad kodumaa patrioodid, tahtsid hoolitseda ka kehvapoolsemate inimeste eest, olid valmis Eestit kaitsma. Minu teada leidus tähtsamate vapside hulgas ainult üks okupantidega kaasajooksik, nimelt Hjalmar Mäe, kellest 1941. aastal sai Eesti Omavalitsuse juht.

Tagantjärele on vapsidele märtristaatust lisanud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri käitumine. Ettekäändel hoida ära riigipööre altpoolt, korraldati 12. III 1934. aastal riigipööre ülaltpoolt, valitsema hakkas võimutandem, aktiivsemad vapsid lasti vangistada ning kehtima pandi vapside põhiseadus. Kui vapsid oma esialgu leebetest karistustest vabanesid, algas nende illegaalne töö, mille eest määras kohus neile 1936. aastal juba pikki vanglatähtaegu. Ent 1938. aastal vapsid rehabiliteeriti ning vabastati. Märterlikkust on lisanud nende kisendavalt ülekohtune saatus Nõukogude okupatsiooni ajal.

Ikka on spekuleeritud, mis oleks juhtunud siis, kui vapsid oleksid 1930. aastate keskel võimule tulnud. Oletamised pakuvad mõnusat mõttemängulist huvi. Palun! Vapsid oleksid sõlminud liidu põhja- ja lõunanaabritega ning üheskoos oleks antud agressorile vääriline vastulöök. Ehk poleks Sirk või Larka kirjutanud reeturlikke pookstave Ždanovi bumaagadele? Vahest oleksid vapside sidemed Saksamaaga hoidnud ära annekteerimise Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal ning toonud meile seejärel midagi sarnast Slovakkia või Horvaatia staatusega? 1944.–1945. aastal oleks see võib-olla tähendanud Stalini poolt nn rahvademokraatliku Eesti loomist, mis omakorda oleks meid ära hoidnud laastavast sovetiseerimisest ja venestamisest?

Kardan, et muutunud poleks midagi. Saksamaa abile poleks 1940. aastal saanud loota, üldiselt Saksa-meelse Soomegi jättis Hitler Staliniga sõlmitud sobingu järgi 1939. aastal Punaarmee lõugade vahele. Pakutud soovfantaasiates peegeldub vaid oletaja enda poliitmeelsus.

Ent rehabiliteerimisrühma loomine riigikogus on küll avatud uksest sisse murdmine, kusjuures võib kuulda hüüdeid: tehke lahti, tehke lahti, mis te hoiate ust kinni, sulid! Rühma liikmete hulgas on tugevaid ajaloolasi, kahjuks nende usaldusväärsus kahaneb edaspidi odava propagandatembuga kaasamineku tõttu.

Poliitotsuste kaudu ei või mõjutada ajalookäsitluste kulgu, ainuüksi kavatsus seda teha näitab vaimulaadi, mis kuulub totalitaarsete ühiskondade juurde.

Kelle au ja head nime annaks veel jalule seada? Liivimaa piiskopi Alberti? Ordu? Tartu- ja Lääne-Saare piiskoppide oma? Nemad ju tõid meile Euroopa kultuuri, mis sest, et tapsid Lembitu, olgugi et tõusime nende vastu jüriööl üles.

Teinekord viskab aeg vingerpussi ning mõningad nähtused rehabiliteeruvad ise. Näiteks mõisasüsteem. Esimese iseseisvuse ajal olid mõisnikud meie põlisvaenlased, 700-aastase orjaöö tekitajad, kolhoosikorra ajal talupoegade kurnajad ja klassivaenlased, nüüd aga igati väärikad maahärrad, kelle häärbereid rõõmurikkalt taastatakse. Vapsidega on juhtumas umbes sama, ja las juhtub, peaasi, et poliitika ei sekkuks sellesse protsessi.