Meil kõigil on mingi ettekujutus sellest, mis on Põhjamaad. Ent mis ikkagi on see tuum, mis teeb need viis riiki – kogu 26 miljoni elanikuga piirkonna – maailma võrdluses väga edukaks ja eripäraseks? Marti Aavik vestles Põhjamaade suursaadikutega Eestis.

Me Eestis usume, et tunneme Põhjamaid hästi, ent kui meie inimestelt küsida, mis siis ikkagi on põhjamaisuse tuum, või kasvõi seda, mis on meie lähinaabrite peaministrite nimed… «No see… Praegu ei tule meelde.» Kõiki Põhjamaid ühendava seletamisega jäävad tihtipeale jänni needki, kes palju reisinud. Kuidas saab olla nii, et need ühiskonnad oma metsade vahel ja kaljusel pinnal on sedavõrd edukad?

FOTO: Andmed: Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Graafika: Alari Paluots

«Mikse» on palju ja neile vastuste saamiseks võtsime ühel päikeselisel kevadsuvisel päeval ette sõidu mööda üha kaunimaks muutuvat Eesti põhjarannikut, et jõuda Narva kolledži imelisse majja. Suursaadikud Kirsti Narinen (Soome), Søren Kelstrup (Taani), Anders Ljunggren (Rootsi), Dagfinn Sørli (Norra) ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktor Christer Haglund olid Narvas veetnud juba terve väsitava päeva, käies paljudes ettevõtetes.

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Marti Aavik: Mis siis ikkagi teeb ühest riigist Põhjamaa lisaks ristilipule ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu liikmeks olekule?

Søren Kelstrup (Taani): Oleme väga võrdõiguslikud ühiskonnad – väga kõrgete maksudega, ent samas väga kõrge inimeste võrdsuse tundega. Sel on õiguslik, organisatsiooniline ja kultuuriline taust… ja viis, kuidas majandus on organiseeritud: ühelt poolt turvalisus ja teiselt poolt dünaamilisus – konkurentsivõime ühelt ja ümberjagamine teiselt poolt.

Søren Kelstrup

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Ja loomulikult on keel oluline osa põhjala identiteedist. Oleme sellel väljasõidul koos. Mina räägin taani keelt, Anders rootsi keelt, Dagfinn norra keelt, Soome kolleeg rootsi keelt ja me saame üksteisest aru.

Anders Ljunggren (Rootsi): Ühistunne elab kujutlustes. Me tunneme ennast põhjamaalastena ja see tähendabki, et me oleme põhjamaalased – sama, mis Benedict Anderson on öelnud rahvusliku identiteedi kohta. Seda ratsionaalselt seletada on väga raske.

Asi on ajaloos, keeles… Selles, et ühiskondade struktuur on piisavalt sarnane, et üksteist mõista. Samas on ka piisavalt suuri erinevusi, tänu millele on meil alati üksteiselt midagi õppida.

Tunnistame endale, et oleme väikesed riigid ja üksi on globaalses kogukonnas raske hakkama saada. Seega on meil koostööst palju võita.

Anders Ljunggren

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Ma usun, et Eesti oleks põhjala riik ja sellisena ka tunnustatud, kui ajalugu oleks olnud teistsugune.

Põhjala kontseptsioon on põhiliselt 20. sajandi nähtus, mis poliitilisel tasemel sai hoos sisse pärast Esimest maailmasõda.

Kirsti Narinen (Soome): Ennekõike ajalugu ja seejärel see, et me vajame üksteist. Oleme ajaloos olnud ühendatud erinevates kombinatsioonides. Kahtlemata ka õigusriik. Oleme täpsed, punktuaalsed. Väärtused – võrdsed võimalused on tähtsad. Ka luteri usk.

Koolides rootsi keele õpetamise üle on Soomes küll vaieldud, kuid ma usun, et tegelikult ei hakata seda kunagi ära kaotama. Inimesed saavad aru, et Põhjamaade koostöö on oluline.

Kirsti Narinen

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Me tunneme end üksteise juures kodus, tunneme end üksteisega mugavalt. Võime üksteise üle nalja heita ilma solvumata, ent kui nalja heidab keegi sellest seltskonnast väljastpoolt, siis sellesse nii ei suhtuta.

Olla meeskonna liige ja ehitada suuremat tervikut on alati see, mida väikeriigid vajavad.

Christer Haglund (Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Soome): Keskklass, enam-vähem kogu maailmas, püüdleb põhjala väärtuste poole. Nad soovivad turvalisemat ühiskonda, demokraatiat, läbipaistvat ühiskonda, sugupoolte võrdseid õigusi, head haridust jne.

Christer Haglund

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Nad tahavad vaadata põhjala film noir’i, lugeda meie kirjandust, kasutada põhjala brände jne. Põhjalast on saanud peaaegu globaalne fenomen. Me ei saa alati arugi, kui suureks eeskujuks Põhjamaad õigupoolest olla võivad.

Dagfinn Sørli (Norra): Oleme kõik suhteliselt väikesed riigid. Oleme samas kliimatsoonis. Juba see tingib sarnasusi. Alates sellest, et peame talveks toitu varuma. Soolame, suitsutame, kuivatame liha ja kala. Elutingimustel on mõju töökultuuri kujunemisele. Olud on sundinud tegema koostööd naabrite ja kogukonnaga, et ellu jääda. Siit võib ka otsida seletust, miks Põhjamaades on heaoluühiskonna mudel välja kujunenud.

Dagfinn Sørli

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Teine põhjus on inimeste suhteline võrdsus meie ühiskondades. Vähemalt Norras on maatükid nii väikesed, et polnud võimalik väga rikkaks saada – kõik olid enam-vähem võrdselt vaesed. Rootsis ja Taanis on maastik teistsugune ning seal kujunes ka tugevam kõrgklass. Seal oli areng pisut erinev, aga siiski mitte samasugune kui mujal Euroopas. Põhjamaade ühiskonnad on alati olnud suhteliselt võrdsemad ning seepärast oli ka sotsiaalseid ja klassipingeid vähem. Ka see on praeguste ühiskondade võrdsuse ajalooline tagapõhi. Ka luterluse mõju ei tasu alahinnata, ent märgakem, et luterlus sobibki väga hästi kokku kõige eespool öelduga.

Teha kõvasti tööd, aga mitte eputada oma rikkusega, olla selle poolest tagasihoidlik – see sobib väga hästi suhteliselt karmide elutingimustega.

Marti Aavik: Mis on kultuuri roll Põhjamaade ühistundes? Kas rahvad tunnevad üksteise kultuuriheerosi ja (meedia)staare?

Dagfinn Sørli (Norra): Mingil määral, aga mitte täiesti võrdselt. Näiteks Ida-Norras vaadati palju Rootsi TVd ja teati Rootsi kuulsusi, aga mitte vastupidi – umbes nagu Eestis vaadati Soome TVd. Praegu tuntakse Norras Rootsi muusikuid, aga rootslased Norra bände nii palju ei tea. Osalt selle pärast, et rootslastel läheb Eurovisioonil liiga hästi. (Kõik naeravad.) Loomulikult teatakse üksteise klassikuid.

Anders Ljunggren (Rootsi): Mõtleme krimikirjanduse nähtuse Nordic noir peale. Praeguseks on peaaegu kõigis Põhjamaades rahvusvaheliselt tuntud autorid. On väga edukad TV-sarjad. On kultuurivahetus, mis teeb meid edukaks ühel ajal. Ma arvan, et see on Põhjamaadele tüüpiline. Asi pole selles, et me teeks koos suuri otsuseid. Me tuleme kokku ja vaatame, kuidas taanlased ja norralased midagi teevad, ning siis teeme midagi ise. See on jätkuv õppimise ja ideede vahetamise protsess. See ongi saladus, miks paljudes rahvusvahelistes edetabelites võib leida neli või viis Põhjamaad esikümnes või vähemalt esimese kahekümne hulgas. Kui me näeme, et taanlased teevad midagi paremini kui meie, siis me pingutame väga kõvasti, et ise neist paremaks saada. Nii on see meie kõigiga.

Kirsti Narinen (Soome): Meil on ka lihtne üksteise parimatest praktikatest õppida, sest ühiskondade alusstruktuur on sedavõrd sarnane. Detailides leiame väga palju erinevusi, ent põhiasjad on samasugused. Näiteks arusaam valitsuse ja erasektori jagatud vastutusest. Võistluslik element on väga eluterve ja positiivne asi.

Søren Kelstrup (Taani): Jah, me tunneme üksteise kuulsusi. Üks näide on jalgpall. Hiljaaegu on Island olnud jalgpallis väga edukas. Nad võitsid hollandlasi. Islandlased olid üllatanud, et väga paljud taanlased vaatasid neid mänge ja hoidsid Islandile pöialt. Kui Norra paarkümmend aastat tagasi veerandfinaali jõudis, siis hoidsid tavalised taanlased pöialt norralastele. Sama lugu on teistes sportmängudes. Kui meie meeskonnad üksteise vastu ei mängi, siis oleme südames alati teise Põhjamaa meeskonna poolt. Hokis hoiame pöialt nii rootslastele kui ka soomlastele. See on nagu perekonna tunne.

Kirsti Narinen (Soome): Rootsil on muidugi tugevam kaubamärk kui teistel. Meile on väga tähtis 1995. aasta – võitsime rootslasi jäähokis, ja seda veel Stockholmis.

Anders Ljunggren (Rootsi): Jah, me mäletame seda. Teil oli siis rootslasest treener.

Christer Haglund: Rootslased olid Sergels Torgil kõik suureks võidupeoks valmis pannud, aga kui siis tegelikult soomlased võitsid, loovutasid rootslased platsi meile võidupeoks ja me kõik pidutsesime koos.

Marti Aavik: Kogu maailmas on tüüpiline, et massiline linnadesse kolimine jm nõrgendab sotsiaalseid sidemeid, aga Põhjamaad on sellest mitte eriti heast linnastumise kaasnähtusest vabad. Miks see nii on?

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Anders Ljunggren (Rootsi): Ma arvan, et põhjus on ajaloos. Me Põhjamaades usaldame riiki. Võib-olla liiga palju. Põhjus on vast selles, et meil on olnud õigusriik väga kaua. Näiteks võisid Rootsi talupojad minna otse kuninga juurde kaitsma ennast kohalike võimumeeste eest. Kui kohalik foogt tahtis sind röövida või käitus halvasti, võisid kuningale kaevata. Ja kuningas kaitseski väga sageli talupoega. See on üks üksteise usaldamise lähtekohti. Ma ei oska kõigi Põhjamaade kohta öelda, aga meie Rootsis kaldume teisi inimesi usaldama. Kusjuures rootslased usaldavad ka teiste Põhjamaade inimesi. Kui ma olen New Yorgis või Tokyos ja pean WCsse minema ja mul pole kohvrit kusagile jätta… Kui näen seal norralast, soomlast või taanlast, siis ma tean, et võin paluda neil oma kohvrit valvata, ja olen täiesti kindel, et sellega ei juhtu midagi. Ma ei oska seletada, miks ma sellist usaldust tunnen. Ma ju ei tunne neid inimesi isiklikult, aga see usaldus on olemas.

Dagfinn Sørli (Norra): Oleme õnnelikud, sest meil on olnud pikka aega demokraatia. See on loonud usalduse kultuuri. Alates usaldusest riigi vastu – kui valitsus ei meeldi, siis võid kindel olla, et saad nad nelja aasta pärast valimistel välja vahetada. Meil poleks sellist usaldust, kui meil oleks teistsugune ajalugu. Kui oleks kõigest 25 aastat möödunud autoritaarsest režiimist, siis võib-olla me poleks nii usaldavad.

Anders Ljunggren (Rootsi): Siin on areng. Tänapäeval ei pea me Rootsis Põhjamaade inimesi enam immigrantideks. Asi liigub sinnapoole, et me ei pea ühtegi eurooplast enam immigrandiks. Kui me praegu räägime Rootsis immigrantidest, siis peame silmas neid, kes on tulnud Aafrikast või Aasiast. Kui sa küsid, kas Eestist saab Põhjamaa, siis ma ütlen, et erinevused üha vähenevad, sest me õpime üksteist üha paremini tundma ja iga järgneva aastaga on meil ka üha rohkem ühist ajalugu, jagatud kogemusi. Alatiseks jäävad stereotüübid teiste rahvuste kohta. Meil on Rootsis stereotüübid Skåne lääni inimeste kohta. Alatiseks jäävad erinevused Taani, Norra, Rootsi ja Soome maade ja rahvaste vahel, aga need pole nii suured kui varasematel aegadel. Juba praegu on erinevused Baltimaade ja Põhjamaade vahel tohutult palju väiksemad kui 25 aastat tagasi.

Kirsti Narinen (Soome): Inimlikud kontaktid on seejuures ülimalt tähtsad. Meil on olnud omavaheline liikumisvabadus palju kauem kui Schengeni ala. Juba 1960ndatest on Põhjamaadel passiliit – teisele Põhjamaale reisimiseks polnud passi tarvis. Ka vastastikune sotsiaalkaitse tagamine, töölubade süsteem tegi võimalikuks teisele maale tööle mineku. Sinu sotsiaalkaitse säilis. See kokku tagas, et Põhjamaad oli ka tavaliste inimeste jaoks ühtne ruum.

Søren Kelstrup (Taani): Just selle pärast tundsid ka tavalised inimesed, et on tõesti kasulik olla Põhjamaade kodanik. See tugevdas ühtset identiteeti.

Marti Aavik: Kas Põhjamaades on hirm olla maailma ääremaa? Hirm, et oled maailmast välja jäetud? Võib-olla see sunnib pingutama?

Christer Haglund: Ma arvan, et praeguseks on vastupidi. Nii raha kui ideed voolavad vabalt. Vanadel aegadel elasime Soomes küll justkui saarel, aga nüüd kindlasti mitte. Kui vaadata kogu Euroopat, siis paljuski on huvi liikunud just põhja poole, mitte vastupidi.

Anders Ljunggren (Rootsi): Me oleme teadlikud, et meil tuleb pingutada, et ree peal püsida. Näiteks ei saa me oodata, et võidame sama palju Nobeli preemiaid kui varasematel aegadel. Tohutu konkurents on tulemas ja kogu Euroopa on väiksema kaaluga kui sada aastat tagasi. Ajad, mil me Rootsis mõtlesime endast kui mingit laadi suurvõimust, on ammu möödunud. Me peame väga kõvasti tööd tegema. Näiteks oleme Rootsis väga mures selle pärast, et võrreldes Eesti ja Soomega on meie laste tulemused PISA testis kõvasti nõrgemad. Peame siit õppima.

Kirsti Narinen (Soome): Heaoluühiskond, sotsiaalne turvalisus on olnud kogu süsteemi nurgakivi. Selle rahastamine on üha suurem väljakutse ning näiteks meie uus valitsus püüabki leida viise, kuidas kombineerida majanduskasvu soodustamine heaoluühiskonna säilitamisega. Küsimus on selles, mis on heaoluühiskonna põhielemendid, et me suudaksime säilitada võrdsed võimalused kõigile, et ka ühiskonna nõrgemate liikmete eest oleks hoolitsetud. Regionaalne võrdsus on samuti üha suurem väljakutse. Põhja piirkondades elab üha vähem inimesi – kuidas säilitada seal võrdsed võimalused? Kas me üldse suudame seda?

Søren Kelstrup (Taani): Taanis pole hirmu, et muutuksime kogu riigina perifeeriaks. Küll on aga riigi sees regionaalne tasakaal suur mure, sest noored inimesed kolivad üha rohkem Kopenhaagenisse. See on väga aktuaalne diskussioon, kuidas organiseerida ühiskonda nii, et regionaalne tasakaal oleks tagatud.

Meil on praegu väga terve majandus. Kõik Põhjamaad on nende väheste riikide hulgas, millel on kõrgeim krediidireiting. Siiski seisab heaoluühiskond suurte küsimuste ees. Meil on vananev rahvastik ning palju inimesi, kes elavad üksnes sotsiaalabi toel. Mina näen Eestit väga dünaamilise ühiskonnana koos kõigi teie e-teenustega. Me peame õppima Eesti-sugustelt riikidelt, kuidas ennast kokku võtta, et püsida heaoluühiskonnana.

Kirsti Narinen (Soome): Me oleme olnud liiga stabiilsed. Kui olud on stabiilselt head, siis sa oled ka aeglane muutma ja reforme algatama. Me oleme reformide algusega venitanud.

Dagfinn Sørli (Norra): Räägi enda eest. (Kõik naeravad.) Oleme kõik avatud globaalsele konkurentsile. See tähendab, et kui piirkond hakkab stagneeruma, siis saame turgudelt kohe tagasisidet ja see ongi signaal, et tuleb algatada muudatusi.

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Kui 1970ndatel hakati Aasias suuri laevu ehitama, läks kogu Euroopa laevatööstus allamäge. Norra valitsus tegi vea, makstes laevaehitajatele suuri subsiidiume. See maksis ühiskonnale miljardeid ja ainus tulemus oli kriisi edasilükkamine, ning kui see viimaks saabus, oli see veel raskem ja maksis ühiskonnale veel rohkem. Vähemalt meie Norras õppisime sellest. Tööjõud, haridussüsteem jne peab olema kohanemisvõimeline.

Anders Ljunggren (Rootsi): Me oleme rahvusvahelises konkurentsis parimate hulgas, aga selle säilitamiseks on vaja mõista, et me pole parimad kuidagi iseenesest. Me oleme väga-väga avatud ühiskonnad. Oleme teadlikud, et vajame rahvusvahelist koostööd, ja me kogu aeg otsime seda. Suured riigid ei vaja tihtipeale rahvusvahelist koostööd sama palju. Meie teame algusest peale, et ilma koostööta pole meil mingit edu. USA turg on nii suur, et neil sama tunnet pole.

Marti Aavik: Kas teadusuuringute ja arenduse raha on majandusedu nurgakivi?

Anders Ljunggren (Rootsi): Rootsis on peamised teadusuuringute ja arenduse rahastajad suurettevõtted, nagu Ericson ja teised – nad kulutavad miljardeid ja miljardeid. Võrreldes teiste maadega pole meie teaduse rahastamises riigi suhteline kaal nii suur.

Me oleme väga mures selle pärast, et ei saa kulutatud raha eest piisavalt. Ülikoolidest ei tule piisavalt uusi ärisid. Võrreldes USAga on see väga väike. Me püüame õppida, kuidas tegutseda nii, et ülikoolidele kulutatud rahast sünniks rohkem kasumit, ehkki ei tee uuringuid muidugi üksnes kasumi pärast. Side ülikoolide ja ettevõtluse vahel saab siiski olla ja peaks olema palju-palju parem.

Dagfinn Sørli (Norra): Me ei suuda konkureerida Aasia madalate palkadega. On selge, et kõik, mis on seotud teadmiste loomise ja haridusega, on arengu võti.

Søren Kelstrup (Taani): Meie ekspordist moodustab farmaatsiatoodang kümme protsenti. Need on erafirmad, kes kulutavad väga palju teadusele ja arendusele. Me teame selgelt, et Taani on lihtsalt liiga väike, et meil endil saaks olla kogu vajalik hulk ajusid. Peame tegema rahvusvahelist koostööd ja leidma need andekad inimesed väljastpoolt Taanit. Farmaatsiatööstus on näide sellest, et me vajame välismaalt tulevaid andekaid ja haritud inimesi, kes tulevad ja aitavad meil neid tooteid luua, et tõepoolest konkureerida ülejäänud maailmaga.

On väga selge, et avatud ühiskond on võti.

Anders Ljunggren (Rootsi): Avatus on väga tähtis. Ma käisin hiljuti Karolinska Instituudis ja mõtlesin, et olen sattunud Shanghaisse, sest enamik inimesi olid seal hiinlased. Kui sa pole avatud, siis see on probleem. Kui väikeriik tahab teadusesse saada tõesti suuri investeeringuid, siis tuleb teha teiste maadega koostööd. Me vajame seda rohkem ja rohkem, sest mitmes uurimisvaldkonnas on vaja nii tohutuid investeeringuid, et mitte keegi pole suuteline seda üksinda tegema. Koostöö Euroopa tasemel, Põhjamaade tasemel aga ka Balti riigid ja Põhjamaad koos.

Marti Aavik: Kas usute reindustrialiseerimisse? Sa ei saa uuringutellimusi, kui tootmine on tohutult kaugel.

Christer Haglund: Kuna Aasias palgad kasvavad, siis nende palgaeelis kahaneb ning kui lisada transpordikulud, siis tulebki välja, et mõningad tootmised kolivad tagasi Euroopasse. Lisaks nõutakse personaliseeritud tooteid.

Dagfinn Sørli (Norra): Reindustrialiseerimine ei tähenda seda, et vanad tootmisharud tulevad tagasi. Norras on hea näide firmast, mis varem tootis tselluloosi ja paberit. Nüüd on sellega lõpp, aga nad toodavad puidust erilisi kemikaale. See on teadusmahukas tootmine. Reindustrialiseerimine uuel tasemel. On nõudlus roheliste toodete ja puhtama tootmise järele.

Anders Ljunggren (Rootsi): Mina arvan, et sõna «reindustrialiseerimine» on eksitav. Mida me näeme, on ülimalt kiire areng. Ma ei suuda ettegi kujutada kõike, millised tehnoloogiad juba 10 või 15 aasta pärast kasutusel on. Nanotehnoloogiad ja ka 3D-printimine muudavad palju.

Seejuures peavad paljud inimesed leidma endale täiesti uued töökohad, sest vanad tegevusalad lihtsalt kaovad. Seejuures on oluline üks väga tähtis osa Põhjala mudelist: Põhjamaades on valmisolek aktsepteerida muutusi, sest meil on suur sotsiaalturvalisuse võrgustik. Paljudes maades hakkavad inimesed võitlema just vana säilitamise eest, sest nad tajuvad töö kaotamist elu lõpuna. Meie püüame inimesi koolitada kogu nende elu.

Ma kuulsin ennustust, et juba 15 aasta pärast on enamik autodest ilma juhita. Sellega kaob palju töökohti, aga tulevad ka paljud uued töökohad. Suured muutused puudutavad enamikku valdkondi.

20–30 aastat tagasi mõtlesime, et oleme tekstiilitööstuse täielikult kaotanud. Praegu toob moetööstus Rootsis tohutult raha sisse. Meil on väga palju väga edukaid moefirmasid. Sageli nad ise ei tooda, aga teevad kõike ülejäänut. Praegu on moetööstus Rootsile tähtsam sissetulekuallikas, kui tekstiilitööstus oli 50 aastat tagasi.

Dagfinn Sørli (Norra): Side sotsiaalturvalisuse ja majanduse kohanemise vahel. Vahel kuuleb Eestis argumenti, et sotsiaalturvalisus on liiga koormav ja vähendab majanduse dünaamilisust. See on suur eksiarvamus. Esiteks pakub see võimalust kasutada kõiki ühiskonna ressursse. Nii mehed kui naised töötavad, ja töötavad kauem. Teiseks pole sa elu eest hirmul, kui sinu töökohaga midagi juhtub. On kaitsevõrk, mis sinu eest hoolt kannab, ja süsteem, mis toetab sind töö leidmisel.

Sotsiaalturvalisus on tegelikult Põhjamaade majandusedu võtmeelement, mitte probleem ja koorem majandusele.

Søren Kelstrup (Taani): Ma nõustun sellega väga. Tõesti, enamik ärisid vajab mingisugust tootmist omal maal, et arendustegevus püsiks. Samas, meil Taanis on strateegia, et äriettevõtted peaksid kohe globaalselt mõtlema hakkama. Enamik maailma majanduskasvust ei toimu Euroopas. Näiteks Grundfoss, millel on tootmine ka siin Narvas, toodab Taanis vaid ühe protsendi kogu oma toodangust. Nad on lähedal oma tarbijatele. Tootmine Taanis on tähtis arendustegevuseks, aga kogutoodangust on see tühine osa.

Anders Ljunggren (Rootsi): Väga hea näide. Sada aastat tagasi alustasid ärid kohalike ettevõtetena ja siis mõned neist kasvasid rahvusvaheliseks. Praegu on suur osa ettevõtetest globaalsed oma esimesest tegevusminutist alates, sest nad tegutsevad internetis.

Rootsi ettevõte Mindcraft asutati 2011. aastal. Juba 2013. aastal müüdi see Microsoftile 2,6 miljardi US dollari eest. Võrdleme seda Volvoga – Ford müüs selle hiinlastele 1,7 miljardi dollari eest.

Selleks et olla edukas, vajad sageli klastrit, ideede vahetust. Arvutimängude tootmises on väga tugev Põhjamaade koostöö. Ka Eestis kasvab see valdkond väga kiiresti. Ja selles vallas on väga suured rahad.

Kirsti Narinen (Soome): Soome on rahvusvahelistumisel olnud aeglasem, aga meie ettevõtetele on esimene samm tulla Eestisse ja ka teistesse Baltimaadesse. Meil on vaid lühike nimekiri ettevõtetest, kes on tõesti globaalsed, aga me liigume selle poole. Loomulikult on meil Rovio, mis tegi «Angry Birdsi».

Soomes on tekkinud uus kapital tänu tehnoloogiaettevõtetele. Pikki aegu meil seda ei olnud erinevalt Rootsist, kus on olemas vana raha. Nüüd on meil oma väga rikkad, kes suudavad investeerida uutesse äridesse. Meil olid sõjad ja seepärast on meil olnud vähem aega kapitali koguda kui rootslastel.

Sotsiaalsüsteem, haridussüsteem jne on olemas. Ettevõtjad ei kurda maksude üle nii palju, kui nad kurdaksid siis, kui ei näeks sellest kasu.

Marti Aavik: Eesti inimesed muretsevad väljarände pärast, ja nagu teate, on praegu teemaks pagulased ja sisseränne. Mis peab riigis olema, et välismaale läinud noored tahaksid tagasi tulla?

Søren Kelstrup (Taani): Minna välismaale ja saada uusi kogemusi, vaateid ja haridust on väga hea asi. Isegi kui taanlane jääb elama Norrasse või Rootsi, panustab ta siiski Euroopa Liitu. Teiselt poolt tulevad immigrandid, kes omakorda Taani ellu panustavad. Kui sa ehitad piisavalt atraktiivse ühiskonna, siis leidub alati ka inimesi, kes tahavad selles elada ja sellesse panustada. Taani valitsus on väga avatuse poolt.

Kirsti Narinen (Soome): Ka meie oleme avatuse poolt, sest see on kasulik. Teisalt pole meil mingit praktilist võimalust sundida kedagi Soome jääma või tagasi tulema. See on igaühe vaba valik.

Anders Ljunggren (Rootsi): Olen oma kolmele lapsele rääkinud, et mina oleksin pidanud noorena rohkem keeli õppima ja välismaale minema. Ma pole üldse hirmul seepärast, et meie noored lähevad välismaale. Ma olen hirmul selle pärast, kas meie ühiskond on piisavalt atraktiivne, et sinna tahetaks tulla. Skype’is räägiti mulle, et 60 protsendil nende Rootsi kontori töötajatest pole Rootsi kodakondsust.

Tehnoloogiaettevõtted investeerivad Rootsi just sellepärast, et tahavad värvata töötajaid kogu maailmast.

Christer Haglund: Tavaliselt tulevad paljud noored tagasi siis, kui saavad ise lapsed. Siis nad tahavad sotsiaalset turvalisust, head haridussüsteemi ja stabiilsust. Välismaal tuleb käia ja kui noored tagasi tulevad, siis nad panustavad oma riiki täiesti uute teadmiste ja kogemustega.

Kirsti Narinen (Soome): Mina olin 16, kui välismaale läksin.

Dagfinn Sørli (Norra): Rahvuslike piiride küsimus muutub üha vähem tähtsaks. Teha midagi uste kinni panemise suunas oleks väga vale. Kui noored tagasi tulevad, siis juurte pärast, aga neil juurtel peab olema positiivne sisu – atraktiivne ühiskond.

Kirsti Narinen (Soome): Keelel on tähtsus. On loomulik tahta elada oma emakeele keskkonnas.

Anders Ljunggren (Rootsi): Sooline võrdõiguslikkus on väga tähtis, et noored haritud naised tagasi tuleksid.

Kirsti Narinen (Soome): See on ka hoiaku küsimus nii pere sees kui ka ühiskonna tasandil.