Kalle Palling: pagulased vankrit vedama, mitte järgi lohisema

Kalle Palling Foto: Liis Treimann

Avalik debatt pagulaste ümber ja ka valijate saadetud kirjad erakondadele ning riigikogulastele meenutavad üha enam olukorda möödunud varasügisel, kirjutab riigikogu liige ja Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Kalle Palling (Reformierakond).

Päevakorrale on tõusnud tõsiasi või olukord, mille eksistents meist ei sõltu ning pea jaanalinnu kombel peitmine ei lahenda küsimust ühiskonna ega antud subjektide jaoks. Pagulaste-sõjapõgenike võrdlemine samasooliste paaridega võib tunduda meelevaldne, ent ühiskonnas on mõlemad tekitanud samavõrd viha ja vastandumist.

Antud juhul on see vastandumine ja vihkamine veelgi mõttetumad, sest kui kooseluseadus oli meie poliitikute ja ühiskonna ainupädevuses siis pagulaste vastuvõtmine seda ei ole. Mitte vähemalt seni, kuni oleme otsustanud kuuluda Euroopa Liitu ja olla seal solidaarsed ja täieõiguslikud partnerid.

Kui tahame näha Euroopat solidaarse ja tugeva riikide üksusena, kes suudab toime tulla probleemidega igas ilmakaares, olgu selleks ida või lõuna, siis peame mõistma Eesti rolli koostööpartnerina. Kordan üle, et need inimesed oleksid kindlasti parema meelega oma kodus kuid neil on see võimatu. Nad põgenevad sõja eest ja otsivad rahu ning võimalust alustada uut elu - alternatiiviks pikk, vaevaline ja perspektiivitu elu põgenikelaagris.

Eesti ainus võimalus on käituda solidaarselt

Kõik meie saadikud Brüsselis ja Strarsbourgis on sõltumata oma erakondlikust taustast viidanud sellele, et Eesti ainus võimalus on käituda solidaarselt. Ilma liialdusteta: see võib olla küsimus, mis otsustab ELi tuleviku või lagunemise. Kui mitte vormilise, siis vähemalt sisulise. Mitte ei ole vaja, et me tulevikus oma muredega omapead oleks, eriti praeguseid arenguid jälgides.

Kuid sellel mündil on ka teine külg – majanduslik. Valdav osa argumentidest kujutab pagulasi pelga kuluallikana - lisaks julgeolekuoht ja oht meie rahva säilimisele. Märksa vähem tahetakse siinkohal rääkida meie madalast sündivusest, tööjõupuudusest ja vananevast rahvastikust. Lihtsustatult öeldes: kui tahame, et meie pensionid tõuseks ka tulevikus, siis kes selle kinni maksab?

0-migratsiooni juures ehk sisse-ja väljarände puudumisel väheneks Euroopas alla 45-aastaste töötajate arv järgmise 10 aasta jooksul pea 10 protsenti. Eestis oleks meil umbes 60 000 töötajat vähem, ja seda ka olematu väljarände juures.

Vananev elanikkond pärsib produktiivsuse kasvu majandussektoris ning robotid (õnneks) ei suuda kõiki töid inimeste eest ära teha. Kuigi massiline immigratsioon on pannud mitmed ELi riigid suure sotsiaalse surve alla ning õhutanud konflikte ühiskonnas, on majandusteadlased ja poliitikud ühes siiski üksmeelel: Euroopa vajab immigrante, et tagada majanduse jätkusuutlikus ja maksuraha, mille pealt tagada tulevikus pensionid ja muud sotsiaalsed hüved.

Meie väljarändajaid ei saa võrrelda pagulastega

Immigrante, eriti pagulasi, ei tasu näha «mugavuspagulastena», kes tuleksid siia priileiva peale – teame kõik, et meie sotsiaaltoetuste süsteem selles osas kindlasti atraktiivne argument ei ole. Eestis on küll väljaränne aeglustumas, kuid siiski on see meie jaoks üks teravamaid murekohti. Küll aga ei ole võimalik võrrelda meie väljarändajaid, kes kasutavad oma liikumisvabadust enese arendamiseks ja –teostuseks, nende pagulastega, kes põgenevad sõja, repressioonide ja diskrimineerimise eest.

Rääkides konkreetselt pagulastest, kui immigratsiooni eriliigist, siis tõsiasi on see, et nende vastuvõtmisega seotud kulusid-tulusid on uuritud märksa vähem võrreldes muude immigratsiooniliikidega. Seda muuhulgas põhjusel, et pagulaste tegelik panus majandusse selgub märksa pikema ajaperioodi jooksul, sest oma uude võõrustajariiki saabudes on neil märksa vähem ressursse ja ettevalmistust kohanemiseks.

Ühest küljest tähendab see seda, et pole kindel kui palju nad majandusele kasu toovad, ent teisest küljest puudub meil ka alus väiteks justkui koormaks nad meie majanduskeskkonda ja sotsiaalsüsteemi.

Euroopa kohta küll puuduvad põhjalikumad uuringud immigratsiooni mõjudest, kuid Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon avaldas paar aastat tagasi uurimisartikli, mis käsitles pagulaste mõju Austraalia majandusele. Selles artiklis lükati ümber mitmed pagulastega seonduvad müüdid ja stereotüübid.

Pagulaste haridustase

Paljud meie poliitikud ja arvajad on pagulasi kujutanud kirjaoskamatute, harimatute, laiskade ja vägivaldsetena. Tegelikkuses on umbes 40 protsenti pagulastest lõpetanud keskkooli ja 20% ülikooliharidusega – lihtsalt sageli puudub neil vastav dokumentatsioon selle tõendamiseks, mistõttu maanduvad nad töökohtadel, kus nende oskused lähevad raisku ja mis ei motiveeri neid. Austraalia kogemus näitab, et esimese põlvkonna pagulaste seas on tööhõive madalam võrreldes kohalikega, ent järgmisel generatsiooni tööhõive osakaal igal haridustasemel kõrgem.

Sama uuring näitab ka, et pagulased on väga ettevõtlikud ning sealjuures edukad – keskmiste ja väikeettevõtete loomisel on nad eriti agarad ja visad ning pagulaste seas on ka FIEde hulk märksa suurem. Tegelikkuses olid paljud pagulased oma endisel kodumaal edukad ettevõtjad ning tuues endaga võõrustajariiki uut perspektiivi ja suhtumist on turul oma nišši leidmine nende jaoks ehk lihtsamgi kui kohalikel.

Pagulaste sisserände toetamisel tulekski osaliselt lähtuda justnimelt nende varasemast töökogemusest ja keelteoskusest, sest just need tagavad nende hõlpsama integratsiooni nii ühiskonda kui majandusruumi. Taani näitel annavad immigrandid oma ettevõtlikkusega tõuke ka vähemharitud kohalikele elanikele, kes tööturul konkurentsis püsimiseks panustavad haridusse ja enesetäiendamisesse.

Kvoot ei vii edasi

Millele Eestis tasub mõelda, on kuidas rakendada siinne seadusandlus ja institutsioonid nii, et üleminekuaeg oleks võimalikult valutu ja efektiivne nii pagulaste kui riigi seisukohast.  Läbirääkimistes Euroopa Komisjoniga peaksime tunnistama ausalt, et täna ongi meie valmisolek sõjapõgenike vastuvõtmiseks pea olematu – me lihtsalt pole olnud aktiivsed selles küsimuses.

Sunniviisiline kvoot meid küll edasi ei vii, aga see ei tähenda, et me ei peaks panustama valmisolekusse võtta vabatahtlikult vastu esialgse kvoodiga sarnast suurusjärku sõjapõgenikke. See eeldab aga väga paljude asutuste, riigi, omavalitsuste ja kolmanda sektori õlitatud koostööd.

Soome eeskujul peaksid sõjapõgenike taustakontroll ja protseduurid olema läbitud juba enne Eesti pinnale saabumist andmaks neile võimalus alustada oma uue eluga siin juba esimesest päevast.  Töötukassal on olemas oskusteave ja kogemus inimestele rakenduse leidmiseks. Siit edasi on vaja leida elamispinnad võimalikult paljudesse omavalitsustesse üle Eesti ja loomulikult keeleõpe. Parim tugi keeleõppele on justnimelt motiveeriv töö eestikeelses keskkonnas.

Peame panustama valmisolekusse

Kokkuvõttes teadvustagem, et pagulasi võtame me vastu igal juhul – olgu numbriks 10 või 1000. Peame panustama oma valmisolekusse neid oma majandusruumi integreerida, sest headest näidetest õppides ei saa pagulastest meie jaoks kuluartikkel vaid võimalik uus tõuge majandusele.

Tõmbekeskustest eemalasuvad maapiirkonnad vajavad töökäsi ja uut hingamist kogukondadesse, et kohalik elu välja ei sureks. Pagulastes, kes otsivad just rahu ja stabiilset keskkonda, võib peituda vähemalt osaline vastus ääremaastumisele ja sellele, et konkurentsivõimelised ettevõtted leiaksid omale töökäed ka maapiirkondades.

Kõik, mis pagulaste edukaks vastuvõtmiseks ja integreerimiseks vajalik on, on meie süsteemi kaasajastamine – kuidas vähendada bürokraatiat, tõhustada keeleõpetust ning aidata neil leida oma koht meie ühiskonnas. Leidkem neile koht eestimaalaste hulgas ning  säästame tuleviku tänasest vaenust.

Suhtudes tõrjuvalt sõjapõgenikesse tõrjume ka talente, «mugavuspagulasi» ja turiste keda me muidu nii pikkisilmi siia ootame. Vihkamine ja põhjendamatu vastuseis kõigele uuele ja võõrale on kõike muud kui atraktiivne. Valik taandub sellele kas oleme avatud riik või mitte ja siin erandid ei kehti. Või tellime EASilt uue imagoprojekti «#NotWelcomeToEstonia»?