Vootele Hansen: moderniseerumine, pisarad ja katkised hinged

Mängufilm «Risttuules» Foto: Mardo Männimägi

Kolmveerand sajandit möödub päevadest, mil Eesti hõlmati Nõukogude Liitu ja algas meie lõimimine kommunismi ehitavasse ühiskonda, kus laulusõnade järgi nii vabalt hingata võis rind, meenutab Postimehe arvamusportaalis Inimõiguste Instituudi juhatuse esimees Vootele Hansen.

Meil olid neil aastatel saatusekaaslased Lätis ja Leedus, annekteeritud Ida-Poolas elavad rahvad ja Bessaraabia rumeenlased. Soomlased olid Nõukogude Liidu kätte läinud aladelt suures osas lahkunud. Uue ühiskonna rajamise viisidega olime tuttavad 1917-1918 aasta sügisest ja talvest ning 1918 ja 1919 aasta detsembri ning jaanuarikuu päevadest Ida- ja Lõuna-Eestis, mil seal võimutses Töörahva Kommuun. Mäletati tribunale, pantvangide võtmisi, Tartu krediitkassa keldrit, Palermo metsa ühishaudu Rakvere lähedal ja mujal, tervete inirühmade, näiteks vaimulike lindpriiks tunnistamist ja tapmist.

Inimloomusel on paraku kombeks loota pigem head kui halba. Nii usuti ka kolmveerand sajandi eest, et küllap on kommunismiehitajate ind raugenud, pealegi olid nad omaks võtmas Venemaa suurriikliku mõttelaadi, mis oli varasemast tuttav. 14. juuni 1941 tegi kõigil äsja Nõukogude Liidu poolt hõivatud aladel lõpu lootusele traditsioonilise ühiskonna ja uue võimu rahulikust kooseksisteerimisest. Üks neist pidi purunema. 

Oma suure idee elluviimisel ei saanud kommunistid jätta miskit juhuse hooleks. Lisaks rahvamajanduse arendamise plaanidele olid ka küüditatavate, vangistatavate ja hukatavate kvoodid.

Tegelikus tuli ümber kujundada. Taolist mõttelaadi oli tundnud ülemöödunud sajandil Dostojevski, kui ta oma romaani tegelasele pani suhu sõnad: „Ah, vend, aga loodust ju parandatakse ja juhitakse, muidu peaks ju eelarvamustesse uppuma. Ilma selleta poleks ainustki suurt inimest.“

Kuigi Marxi sõnade kohaselt pidi kapitalistlik tootmine loodusliku protsessi paratamatusega põhjustama omaenda eitamist. 

Südametunnistuse vaigistamiseks oli Lenin andnud ka uue kõlbluse määratluse: «Kui meile räägitakse kõlblusest, siis ütleme: kommunisti jaoks on kogu kõlblus selles monoliitses solidaarses distsipliinis ja teadlikus massivõitluses ekspluataatorite vastu.»

Uus ühiskond nõudis uut inimest ja selle loomisega end demiurgideks pidajad tegelesidki. Osa  inimesi viidi asumisele või laagrisse. Kõik ikka kvootide järgi. Keegi pidi neid seal vastu võtma ja valvama. Need kes jäid siia asusid kas uue võimu teenistusse või püüdsid oma elupäevad ära elada. Lapsepõlvest tean mehi, kes olid pere päästmiseks lahutanud oma abielu või elasid võõra nime all. Paljud läksid linna või hakkasid sageli elu- ja töökohta vahetama. Sotsiaalne mobiilsus oli enneolematu. Ettevõtjast orjaks töölaagris, majaomanikust kojameheks, unistavast boheemlasest parteikomitee sekretäriks. Ebapüsivad pered, linnastumine ja liikuvus elu- ja töökohtade vahel on modernse ühiskonna tunnused. Need tunnused on mõõdetavad. Usaldamatus kaasinimese vastu, häbi enda arguse pärast rääkida alati tõtt ja teised taolised ilmingud ei ole arvudes väljendatavad. Katki rebitud hingede üle peab arvet vaid Looja.

Mis oli siis taolisel viisil moderniseeritud ühiskonna hind? Hommikukohvi kõrval ajalehte lugedes me ei taha mõelda maksmata arvetele, kuid parku on need sama kindlad kui surm ja maksud. Ma arvan, et seda hinda maksame veel pikka aega ning oma unistuste jõuga elluviijad ei ole kuhugi kadunud. Põgenikke, vangistatuid ja tapmisi on tänaselgi päeval. Krimmitatarlased, kes said õiguse oma maale tagasi iseseisvas Ukrainas, on Venemaa anneksiooni tagajärjel seda jälle kaotamas. Neid inimesi, kes arvavad, et võim ja õigus peavad muutma tegelikust, mitte korraldama juba muutunud suhteid, on ka meie seas.

Unustame terve meretäie pisaraid, mis on valatud taoliste illusioonide püüdlemisel, kuigi meeles võiks olla Dostojevski raamatutegelase Karamazovi sõnad, et tulevane harmoonia ei ole väärt lapse pisarat.

Mälestusfilmide nädal kinos Artis

Koostöös Inimõiguste Instituudiga, SA Unitas ja Tallinnfilmiga toimub 14. – 18. juunil kinos Artis mälestusfilmide nädal. Toetavad Ukraina Suursaatkond, Kazakhfilm ja Kultuurkapital.

Filminädala avab pühapäeval, 14. juunil kell 19 Ukraina mängufilm «Haitarma» (rež. Ahtem Seitablajev), mis räägib krimmitatarlaste deporteerimisest 1944. aasta mais. Linastus on vaatajatele tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine.

Filminädala kava vaata SIIT.