Kinokunst on teadagi parim vahend propagandaks. Kuidas kujutatakse eestlasi või Eestit tänapäeval Venemaa filmides ja seriaalides? Lühike vastus on, et õnneks suhteliselt neutraalselt.
Jaanus Piirsalu: pelgupaik, terrorism ja armastus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädala algul näidati Sotšis filmifestivalil esimest korda avalikult filmi kuulsa kirjaniku Sergei Dovlatovi Eesti-aastatest. Moskva tuntud kirjanduskriitik Anna Narinskaja väitis, et filmi režissöör ei olnud üldse pihta saanud, mida Dovlatov oma raamatuga «Kompromiss» (mille põhjal film tehti) öelda tahtis. See selleks, meie jaoks on huvitav, et näidatakse elu Nõukogude Eestis ja veel sellisel huvitaval aastal nagu 1969 – aasta pärast Praha kevadet, kui Eestis, aga ka mujal tollases Nõukogude Liidus purunesid paljude inimeste illusioonid. (Dovlatov elas muide Eestis 1972–1976, aga režissöör paigutas kunstilistes huvides tegevuse varasemasse aega.)
Vene seriaalidest on eestlaste-teema tänavu läbi jooksnud päris mitmest. Kõige kummalisem seos Eestiga oli seriaalis «Leningrad-46», mis räägib kriminaaljälituse vaprate töötajate ohtlikust tööst sõjajärgsel ajal (umbes nagu kuulus «Kohtumispaika ei tohi muuta»).
Üks seriaali kõrvaltegelasi on ajakirjanik, kes räägib, kuidas «ainult läänes hinnatakse tarku inimesi» ja et «Venemaal ei tule kunagi midagi normaalselt». Ühesõnaga, selline selgelt negatiivne tegelane, sest peab televaatajatele meenutama kohe neid põlatud Vene liberaale. Aga siis keeratakse vint üle sellega, et see «lääne sabarakk» tahab põgeneda… Eestisse! Halloo, tegevus toimub ju 1946. aastal, kui Eesti oli samasugune NSV Liit nagu Leningrad, tahaks hüüda.
Moskva tark kriitik Andrei Arhangelski arvas, et pole see midagi absurdne, vaid Eesti pandi meelega sellele kummalisele tegelase suhu, sest seriaali sihtrühm saab sellest signaalist täiesti ühemõtteliselt aru. Ikka Eestisse, see on ju alati võtnud vastu selliseid Vene-vastaseid.
Seriaalis «Kodumaa», mis on kloon ameeriklaste kuulsast «Homelandist», on üks tegelane Eesti passiga – terroristide kaasosaline. Kahjuks oli tegemist selle kevade ülekaalukalt vaadatuima seriaaliga riiklikus kanalis Rossija. Õnneks aga oli see naisterrorist Eestist tõesti vaid episoodiline roll.
Kuna terroristid on selles seriaalis teadagi tšetšeenid, siis võib olla see modifikatsioon juba esimese Tšetšeenia sõja ajast Vene propaganda poolt levitatud müüdist seal sõdivatest Baltikumi naissnaipritest, kes kandsid valgeid sukkpükse. Et oleks hästi näha, eks ole.
Kolmas näide on pärit spordiseriaalist «Lask», mis rääkis laskesuusatajate elust. Selles täiesti ebaõnnestunud seriaalis, mis võeti maha juba peale esimesi seeriaid, oli ühel peategelastest romaan Eesti naislaskesuusatajaga, kellel oli omapärane nimi: Ule Kremer. Kes teab, võib-olla andis stsenaristidele inspiratsiooni Välbede armastuslugu.