Raik-Hiio Mikelsaar: toetada tuleb võimekaid

Raik-Hiio Mikelsaar

FOTO: Scanpix

TÜ arstiteaduskonna emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar leiab, et olukord, kus tarkuse saamine on rahapuudusel takistatud, halvab kõiki ühiskonna arengu külgi.
 

Viimasel ajal on ajakirjanduses ilmunud hulk kirjutisi, milles ühelt poolt rõhutatakse kõrghariduse tähtsust riigi jaoks, aga teiselt poolt kurdetakse materiaalsete raskuste üle selle omandamisel. Puudub sotsiaalselt põhjendatud ühtne õppimissüsteem: osa õpib oma raha eest, osa tasuta, osa saab stipendiumi.

Üha enam tunnustatakse vajadust panustada eelkõige andekatesse noortesse (Olev Must, haridusministeeriumi tellitud PM vaheleht Kõrgharidusfoorum, 22.09 lk 5). Kuid nagu kinnitas haridusminister Tõnis Lukas (sealsamas lk 4): «...õppetoetuste süsteemi, mis garanteeriks kõigile võimekatele võimaluse õpingutele pühenduda, praegu Eestis pole.»

Ta tunnistas, et eluga toimetulekuks käiakse õppimise kõrvalt tavaliselt tööl. Seni pole suudetud käima saada isegi soovitud stipendiumiprogrammi loodusteaduste ja tehnoloogia erialade edendamiseks (Raimo Ploom «Ülikoolidele antakse «vale» raha?», EPL 24.09).

Niisugune olukord, kus tarkuse saamine on rahapuudusel takistatud, halvab kõiki ühiskonna arengu külgi – majandust, teadusetegemist, innovatiivsust, kultuuri jne. On ilmselge, et kõrghariduse omandamist tuleb märgatavalt kergendada. Veel enam, see on vaja muuta silmapaistvalt atraktiivseks!

Kust leida selleks ressursse? Tõnis Lukase arvates tuleb kõne alla tasuta õppimise võimalus hilisema tagasimaksega nn kõrghariduskassasse (Kõrgharidusfoorum, 22.09 lk 4).

Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi (sealsamas lk 4) pakub teistsuguse lahenduse: «...ettevõtjad koos kõrgkoolide ja riigi panusega võiksid luua stipendiumide süsteemi, mis aitab kõrghariduse eest tasuda võimekamatel tudengitel või materiaalselt vähekindlustatud tudengitel.»

Minu arvates pole kumbki neist toetuse viisidest piisavalt otstarbekas, sest nad põhinevad väärarusaamal, et head kõrgharidust on vaja eelkõige õppijale endale (Tõnis Lukas) või ettevõtjatele (Enn Veskimägi), seetõttu peavad just need ühiskonnarühmad selle varem või hiljem kinni maksma.

Tegelikult on andekaimate ja töökaimate eelistoetamisest kasu mitte ainult õppijatele või ainult ettevõtjatele, vaid kogu ühiskonnale. Selle asemel, et meie kuldpeadelt endilt ette-, kõrval- või tagasimakseid nõuda, peaksid kõik, kes nende loodud hüvesid naudivad, neile õppetöös abi osutama.

Parimate haritlaste ja tippspetsialistide käes on ju meie kõigi tulevik, vabastagem nad siis õppimise ajal materiaalsetest muredest ning loogem neile optimaalsed õppe- ja töötingimused!

Teen ettepaneku kehtestada Eesti riigis üldine haridusmaks. Võib-olla piisab haridus-teaduspõhise riigi arenguteele asumiseks üheprotsendilisest tulumaksutõusust. See tuluprotsent tuleks muidugi muudest ressurssidest sihtfinantseeringuliselt eraldada ja luua selle baasil ühiskondlikult hästi kureeritav, reguleeritav, kontrollitav ja arendatav haridusfond.

Kuna tegemist on strateegiliselt ülitähtsa rahaga, peaks selle loomiseks ja kasutamiseks toimuma laiapõhjaline arutelu ning haridus- ja teadusministeeriumi kõrval võiksid sellel silma peal hoida ka teised ministeeriumid ja riigikogu.

Seda tüüpi haridussüsteemi edendamine oleks kergesti mõistetav ja aktsepteeritav, sest ühtegi ühiskonnagruppi ei diskrimineerita. Kuna pole vaja oodata tagasimakseid, siis hakkab haridusfond oma epohhiloovat toimet avaldama juba esimesel loomisaastal ja tarkuse arendamise vilju näeme kõik üsna peatselt.

Nüüd, kus inimvõimete erinevuse tunnustamine on ometi kord võrdsuse ja võrdsustamise pettekujutelma alt vabaks saanud, tuleks see muuta hariduspoliitika üheks alustalaks ja selles valguses haridusmaksuna kogutud ressurssi kasutada. Kõigepealt on vaja täpsemalt välja selgitada, milliseid erialasid on meie riigis vaja, s.o täpsustada koolitustellimust ja vastavalt sellele suunata talentide leidmist ja väljaarendamist.

Tunnustades andekate eelistoetamist, tuleks seda uut suundumust käsitleda kogu haridusvaldkonna, mitte ainult kõrghariduse raames. Nn avastusõpe võimaldab juba lasteaias loomingulisi võimeid välja selgitada ja arendada. Hulk üldhariduskoole toetab algõppest peale kuni gümnaasiumi lõpuni andekate eelisõpetamist, et neist võimalikult suurem osa saaks võimaluse ülikoolides edasi õppida.

Olulist osa mängivad nn eliitkoolid, kes valivad endale õpilasi töökuse ja andekuse alusel. Kahjuks aga jääb väljavalitute õpetamine neis koolides sageli tavatasemele.

Seetõttu oleme TÜ haridusõppejõu Jüri Ginteri juhitava algatusringiga jõudnud tõdemusele, et efektiivsem on õpilasi kooli piirkondlikult vastu võtta, selgitada võimete erisusi õppimise käigus ja arendada siis õppetööd diferentseeritud rühmades. Pakutud lahendus leidis möödunud sügisel heakskiitu Tartu Tamme gümnaasiumis.

Võimekamate eelistoetamise printsiipi tuleks veelgi enam rakendada kõrgkoolides. Ka siin tuleks algselt «ülemäära» õppima võetute hulgas teostada pidevat väljavalikut ja diferentseeritud («kõrgendatud») stipendiumide abil stimuleerida sihipärast erialaõpet.

Kahe- või kolmekordset stipendiumi tuleks anda talentidele, kes teevad edusamme ühiskondlikult eriti hinnatavatel loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia erialadel. Loomulikult käib materiaalse stimuleerimisega kaasas pidev õppeedukuse kontroll.

Kui üliõpilaste toetussüsteem saab edasijõudmispõhiseks ja stipendium muudetakse piisavalt kopsakaks, kaob praegune absurdne õppimise kõrvalt töölkäimise tendents nagu nõiaväel.

Parimad üliõpilased saadetakse mõneks semestriks välisriikidesse tarkust omandama.

Kogu öeldu kehtib ka kraadiõppe süsteemi kohta. Kui riik vajab rohkem teaduskraadiga inimesi, siis peab ta nii palju maksma, et selle omandamine muutub võimekatele inimestele taskukohaseks ja kujuneb koguni tõmbenumbriks. Maksma peab nii palju, et isamaal teadustöö tegemine on soodsam kui piiri taha rändamine.

Nii nagu üliõpilasõppe korral, tuleks kraadiõppesse võtta «ülemäära» magistrante ja doktorante, andes neile teada, et aasta või kahe pärast toimub tõsine kontroll, mille järel jäävad sõelale vaid parimad. Senisest rohkem tuleks tähelepanu pöörata magistrantuuri ja doktorantuuri valitute võimekusele ja töökusele, vältides seda, et väitekirja ei kaitse kraadiõppur, vaid hoopis tema juhendaja.

Parimad väitekirja kaitsnud saavad õppejõu koha ülikoolides. Loodetavasti võimaldab otstarbekalt kogutud haridusmaks tõsta ka pedagoogide-teadlaste-leiutajate palkasid ja täiustada õppebaase.

Tagasi üles