Indrek Kuus: ei tasu uskuda inimesi, kes väidavad, et vajalik töö saab tehtud ainult kalli raha eest

Indrek Kuus Foto: SCANPIX

Üks tuttav kirjeldas mõni aeg tagasi Facebookis, et tema auto konditsioneer hakkas tegema sellist vilistavat häält nagu vanasti Ikarus-bussid.

Kuna vilistavas ja palavas autos on paha sõita, läks ta esindusse, kus sai teada, et konditsioneeri kompressor on läbi ja selle väljavahetamine läheb maksma üle 1000 euro, mis on tubli tükk tema auto turuhinnast.

Aitas guugeldamine ja sai leitud töökoda, kus ilmnes, et autole pandi vale diagnoos ja 250 euro eest parandati viga ära.

Pole see miski imelugu, kuid ei tasu uskuda inimesi, kes enesekindlalt väidavad, et vajalik töö saab tehtud ainult kalli raha eest ning kõnnivad kauge kaarega mööda kohtadest, kus ei sära ega kiiska, kus pole lipsudega mehi ja tikk-kontsades neide.

Loomulikult on suuremas osas autoesindustes ning muidu läikivates ja peentes kohtades töö korralik, kuid alati tasub kaaluda muid variante. Kiiremaid, odavamaid, põnevamaid.

On palju neid, kes ei sisene keldripoodidesse ega pandimajadesse, et luurata, kust saaks mingi vahva ja odava asja. Et saaks remonti teha, nõutakse ehitusfirmadelt hinnapakkumisi, dressipüksid ostetakse kõige kallimast poest ja juuksurisse tuleb minna sinna, kus on kõige kallim.

Üks mu sõber on üsna jõukas mees, kuid tema puhul on väga sümpaatne see, et ta otsib alati, kuidas saaks aga odavamalt. Mõnikord küll vannub, et oleks pidanud korralikuma ja kallima valima, kuid enamasti on ta võidumees. Asi pole koonerdamises, vaid põhimõttes, et miks paganama pärast peaksin rohkem maksma, kui saaksin odavamalt ja lisaks saab keegi tubli inimene raha.

Muidugi võib hakata vikitama, et niinimetatud korralikud firmad tasuvad ausalt riigikassasse makse ja selle eest saavad arstid ja õpetajad palka ja superministeeriumit ehitada ja riik üldse toimida, kuid lollakalt aus ja jäärapäine ei maksa ka olla.

Ma mõtlesin ka möödunud nädalal, et kolimise käigus ei viska kõiki asju prügikasti, vaid viin jäätmejaama. Tegelikult oli prügikast täis ja ma ei tahtnud majaelanikke pahandada. Jäätmejaamas küsis mingi jõmm mult paari poroloonmadratsi, kahe euroaluse, ühe vana lauaplaadi ja paari viilu aknapleki äraandmise eest 35 eurot. Kuna mul oli vaid 30 eurot sularaha, sain hinna alla ja juhmi peaga ei hakanud vaidlema, sest aega polnud ka, aga minu jaoks oli see ikkagi röövimine päise päeva ajal. Ja kogu kraami käskis ta ühte konteinerisse kokku loopida. Aga eks see sodimajandus on suuremgi äri kui autotööstus.

Keegi maamees võiks teha tasuta vabaõhuökojõusaali, sest nooblites ja kallites jõuklubides muusika saatel mööda linti jooksmine ja peeglite ees hantlite viibutamine pole ehk varsti enam trendikas. Ökojõusaalis saab kirvega puid lõhkuda, kraavi kaevata, kive veeretada, liiva kühveldada jne. Raha jääb alles, töö saab tehtud ja jõudu tuleb samamoodi. Kallis pole alati parim, sest kõik pole kuld, mis hiilgab.