Niisiis võib öelda küll, et masu on avaldanud kohalike omavalitsuste võrdluses mõningat võrdsustavat mõju. Kas see on hea või halb? Vaevalt et saaksime majanduskriisi nähtusena heaks pidada, ent vähemalt ei saa öelda, et kõige nõrgemad kohalikud omavalitsused oleksid jäetud kriisi ajal üksi ja abita. Ent kindlasti pole Eesti eesmärk ühtlane, aga nõrk tase.
Riikliku poliitika ees on küsimused, kuhu seada rõhk toetuste jagamisel järgmistel perioodidel. Väikese omavalitsuse võimekus ei sõltu pikemas perspektiivis üksnes sinna ehitatavast rahvamajast või lasteaiast vaid loomulikult eelkõige sellest, kuhu tekkivad uued töökohad. Maakondlike keskuste tugevam edendamine võiks olla üks võtmetest, kuidas ääremaad ellu jääda saaksid. Tõenäoliselt tulebki edasises regionaalpoliitikas selgemalt eristada ääremaadele ja linnadele suunatud poliitika.
Koondindeksi koostajad väitsid, et võlakoormus ei ole peamine omavalitsusi eristav tunnus. Edetabeli tipus olevatel omavalitsustel on kõigil kõrge võlakoormus, ent ülejäänud tegurite tugevus positsioneerib nad ometi võimekaimate sekka.
Samas pole see väide ühene ja indeksis avalduvad ka omavalitsuste juhtimisvead. Näiteks Pärnu linn võiks oma eelduste poolest olla kolmas tõmbekeskus Tallinna ja Tartu järel. Ometi on Pärnu linn langenud edetabeli esikümnest välja juba 2008. aasta näitajate järgi ning eelmise aasta näitajad kukutasid linna 27. kohale.
Tähelepandav on Tallinna ümbruse valdade püsimine koondindeksi esikümnes, kusjuures eelmises indeksis neljandal kohal olnud Rae vald on tõuganud Tallinna linna kolmandalt positsioonilt. Jõelähtme vald on nihutanud Tartu linna koha võrra tahapoole.
Seekordne indeks on (osalt) pildistus masuaegsest omavalitsuste võimekuse erinevusest. Oluline on aga see, milline saab olema Eesti regionaalareng uues kasvufaasis.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/04/26/355737t1h5911.png)