Andres Ammas: öö ei ole kvaliteetne aeg seaduste loomiseks

Andres Ammas Foto: Riigikogu kantselei

Öös on inimesi, sumiseb raadioreklaam. Öö on hea aeg raadio kuulamiseks, armastamiseks, luuletamiseks, mõtlemiseks. Öö ei ole kvaliteetne aeg seaduste loomiseks. Ometi on Toompeal taas alanud tontlikud ööistungid.

Kogu maailma parlamentidel on oma mängud, mida mõistavad vaid rahvaesindajad ise ja politoloogid. Üks neist on obstruktsionism ehk sihilik venitamine, mis eesti keeles saanud legendaarse Arvo Junti järgi kauni nimetuse «juntimine». Riigikogus on seda enam-vähem tänapäevasel kombel harrastatud ligi paarkümmend aastat, esimene vaidlus käis kaitsetollide kehtestamise üle juba VIII riigikogu koosseisus 1990ndatel.

Tahtlikku töö takistamist on tuntud sajandeid, kui mitte aastatuhandeid (väidetavalt olla seda proovinud juba Cato noorem Caesari vastu Rooma senatis). Seda vähemuse võimalust oma eesmärkide eest võidelda ja oma seisukohtadele tähelepanu juhtida on peetud millekski vältimatult demokraatia juurde kuuluvaks. Juntida saab mitut moodi: pidada lõputult kõnesid, esitada absurdseid parandusi ja seaduseelnõusid, võtta lõpmatult vaheaegu.

Eesti valijad on venitamisistungeid enamasti põlastanud ja pidanud seda mõttetuks maksumaksja raha raiskamiseks. Kui mujal ilmas kasutatakse obstruktsiooni vaid siis, kui on hädasti tarvis, ja vahel piisab vaid sellega ähvardamisest, et võimulolijaid kompromissialtimaks muuta, siis Eestis on allakirjutanu meelest see idee lörtsitud. Tulemus on aga nagu rahvajutus, kus karjapoiss külarahvast naljapärast hundi eest hoiatas ja kui kuri päriselt karjas oli, polnud appi tulemas kedagi. Võib-olla mõnele fanaatikule on oma partei «sirgeselgsus» sümpaatne. Allakirjutanu arvates on juntimistega poliitikute tõsiseltvõetavus pigem kannatada saanud.