Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/06/07/4158367t1hd023.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/06/07/4158367t1hd023.jpg)
Panganduses on erakordsed ajad: kommertspangad ei taha eestimaalaste raha, Tallinn kulutab tänavate ja lasteaedade raha munitsipaalpangale, liigkasuvõtjad kiirlaenuärist teenivad hoiustajate lihtsameelsuselt hiigelkasumeid. Selge, et hoiustajad otsivad võimalusi jalgadega hääletada.
Üha suurem huvi hoiu-laenuühistute vastu nõuab nende põhjalikumat lahtimõtestamist ning Postimehe artikkel (Tõnis Oja, „Hoiu-laenuühistu hoius on riskantne“, PM 01.06) ühistute riskidest oli hea algus. Õige üldpildi huvides tuleb seda siiski oluliselt laiendada. Ühistulise finantsteenuse turumaht on praegu küll väike, kuid olulisim küsimus on, miks on see pelgalt aastaga kahekordistunud.
Tavaliselt võtab pank raha hoiule ning seda välja laenates teenib tulu nii endale kui ka hoiustajale. Praegu teevad suurpangad aga kõik, et eestimaalased ei tooks neile raha hoiule. Eraisikute tähtajalistel ja kogumishoiustel seisab üle 2,1 miljardi euro, pangad ei suuda seda kõike välja laenata. Seisev raha on aga pangale kulu, nii nöögitaksegi «inimest tänavalt» null-intressiga ning üritatakse oma tulu kokku korjata hoopis teenustasudelt. Praegu moodustavad need juba u 40% kommertspankade kasumist.
Nii on igati loomulik, et tekib nõudlus paremate hoiustamis- ja laenamisteenuste järele. Üha enam inimesi pole nõus andma oma vaevaga kogutud sääste pankadele, kes viivad hoiustajale sentigi maksmata sadu miljoneid kasumina välismaale.