Ahto Lobjakas: antibiootikumid rotimürgiga

Ahto Lobjakas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

«Palju kära, vähe villa» on tähelepanek, mis näib end olevat õigustanud Eestis, ei kehti üldjuhul aga Euroopas. Läbirääkimisolukord on kõige teravam lahenduse leidmise eel. Euroopa Liidu praktika eeldab väga tugevalt, et läbirääkimisi peetakse vaid kompromissilootuses. See eeldus kehtib veel enam olukorras, kus läbirääkimiste teemaks on ühe liikmesriigi – Kreeka – jätkamine eurotsoonis ja ehk ELis endaski. Ühelegi osapoolele ei oleks läbirääkimiste ebaõnnestumine kompromissist kasulikum. Kära suuruse seletab panuste põhimõttelisus.

Kreeka valitsus raputab riigi hoiupõrsast tagurpidi. Juba on tegemata üks tagasimakse IMFile. Kõige hullem on ära hoitud, kuna IMF leppis juuni maksete lükkamisega ühtekokku kuu lõppu. Siis saab läbi ka neljakuine hingamisaeg, mille kreeditorid andsid vasakpoolse Syrizaga võimule tulnud peaminister Alexis Tsiprasele veebruaris. Kreekal tuleb ühtekokku leida poolteist miljardit eurot. Realistlik oleks see praegustes oludes vaid juhul, kui Tsipras jätaks välja maksmata pensione ja riigipalku. Taustaks on riigi majanduskasv sel aastal suubumas nullilähedaseks ning aasta algusest on pankadest välja võetud 35 miljardi euro eest hoiuseid.

Olukorra lahendaks korraks senisest EL-IMFi abipaketist ülejäänud 7,2 miljardi euro väljamaksmine Ateenale. IMF ja EL ei kavatse seda ilmselt enne teha, kui on ammendatud kõik võimalused sundida Kreeka valitsust kaela painutama. Ja kui Ateena kael ei paindu, siis pole võimatu ka Kreeka pankrotti laskmine. Jutt käib peamiselt struktuurse eelarveülejäägi suurusest. See on eelarve seis, millest alates riik saab (lisa)kulutama hakata. EL ja IMF tahavad sel aastal 1% ja järgmisel 2%; Tsipras nõuab 0,6% ja 1,5%. Lisaks pole ta nõus kärpima vaeste pensione ja tõstma elektriaktsiisi.