Siim Vahtrus: viis müüti uue planeerimisseaduse kohta

Siim Vahtrus Foto: Grethe Rõõm

1. juulist jõustuva uue planeerimisseaduse kohta on meedias ja avalikkuses välja käidud mitmeid väiteid. Mõnede spetsialistide hinnangul on tegemist seadusega, mis muudab varasemaid reegleid põhimõtteliselt, seejuures avalikkuse kaasarääkimise võimaluste osas halvemuse poole. Tegelikkuses ei vasta mitmed neist müütidest tõele ning planeeringute koostamisel saab ja tasub ka tulevikus kaasa rääkida, kirjutab SA Keskkonnaõiguse Keskus juhatuse liige Siim Vahtrus.

Müüt nr 1: uus planeerimisseadus keerab kogu senise planeerimisõiguse pea peale, asendades demokraatliku otsustusprotsessi bürokraatia omavoliga.

See müüt ei vasta tõele. Uute ruumiliste planeeringute liikide (riigi ja kohaliku omavalitsuse eriplaneering) kõrval jäävad alles ka senised planeeringuliigid – üleriigiline, maakonna-, üld- ja detailplaneering. Nende koostamise reeglid on üldjoontes sarnased varasematega.

Demokraatliku otsustusprotsessi tähtsustab ka uus seadus. Avalikkuse kaasamine on üheks seaduse peamistest põhimõtetest. Selle põhimõtte kohaselt on kõigil jätkuvalt õigus saada nii infot planeeringute kohta kui nende koostamises osaleda, sh igal ajahetkel planeeringu osas arvamust avaldada.

Kuidas planeeringumenetluses täpsemalt osaleda, saab lugeda näiteks Keskkonnaõiguse Keskuse tasuta veebijuhisest.

Müüt nr 2: Üld- ja detailplaneeringute koostamises saab kaasa rääkida vaid kirjalikult.

See müüt ei pea paika. Uus seadus ei kaota võimalust planeeringute üle avalike arutelude korraldamiseks. Uuendusena antakse kohalikele omavalitsusele võimalus arutelukoosolek ära jätta, ent seda vaid juhul, kui keegi eelnevalt kirjalikult arvamust ei avaldanud või arvamused võeti arvesse. Isegi juhul, kui planeeringu koostamise käigus kirjalikke arvamusi ei esitata, tuleks kohalikul omavalitsusel hoolega kaaluda, kas arutelu siiski korraldada. Avalikkuse kaasamine on üks olulisi planeerimise põhimõtteid, seetõttu kehtib siin põhimõte «pigem rohkem kui vähem».

Planeeringutest huvitatud inimestel tasub aga igal juhul oma seisukoht kirja panna; nii on sellele võimalik hiljem viidata ja tagada arutelu toimimine.

Müüt nr 3: Planeeringud kehtivad uue seaduse kohaselt 5 aastat, mistõttu tuleb pidevalt uusi planeeringuid koostada ja nende koostamises osaleda.

Müüt ei vasta tõele. Uus planeerimisseadus annab omavalitsustele õiguse detailplaneering viie aasta möödumisel kehtetuks tunnistada, aga seda vaid juhul, kui planeeringu alusel pole asutud ehitama või ehitust ette valmistama. Seda, kas kehtetuks tunnistamise õigust kasutada, tuleb hoolega läbi mõelda ja põhjendada. Mingit üldist «kehtivustähtaega» detailplaneeringutele ega teistele planeeringuliikidele uus seadus ei kehtesta.

Müüt nr 4: Maanteede, raudteede, elektrijaamade, sadamate jms suurobjektide planeerimisel (riigi eriplaneeringuga) ei saa üldsus enam kaasa rääkida.

Seegi müüt ei vasta tõele. Riigi eriplaneeringu koostamisel on planeeringu materjalide avalik väljapanek ette nähtud lausa neljas etapis – planeeringu algatamise, asukoha eelvaliku eelnõu, objekti detailse lahenduse eelnõu ja kogu planeeringudokumendi eelnõu koostamise järel. Kõigis nendes etappides tuleb materjalid välja panna puudutatud valdade või linnade keskustes ja suuremates asulates. Lisaks materjalidega tutvumisele ja kirjalikult arvamuse avaldamisele on võimalik osaleda ka avalikel aruteludel, mida peab korraldama iga väljapaneku järel. Vaid kõige viimases etapis on arutelu võimalik ära jätta, kui keegi kirjalikult arvamust ei avalda või need võetakse arvesse.

Müüt nr 5: Uus planeerimisseadus on praktikakauge ja seetõttu on seda pea võimatu ellu rakendada.

See müüt on vaid osaliselt tõene. Uue planeerimisseaduse seletuskirjast on näha, et väga palju on keskendutud välisriikide õigusnormide uurimisele-võrdlemisele. Oluliselt vähem on tähelepanu pööratud Eesti varasemale kohtu- ja planeerimispraktikale. Küsimusi tekitavaid kohti on omajagu, nagu iga uue seaduse puhul. Samas ei ole selles midagi uut –varasem planeerimisseadus polnud pärast vastuvõtmist kõigis detailides samuti selge ning mitmed olulised põhimõtted pandi paika alles hiljem Riigikohtu poolt.