Teataval määral vanemlikku järelevalvet lapse arvutimängude mängimise üle on vajalik, sest mängimisega kaasnevad ohud, mõned neist üsna tõsised, kirjutab Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse psühholoog Sandra Vetik.
Sandra Vetik: arvutimängude kasutusjuhend lapsevanematele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. mail ilmus Postimehes artikkel «Kui mäng muutub reaalsuseks», kus Siiri Liiva kirjutas arvutimängust Grand Theft Auto (GTA) ning selle murettekitavast populaarsusest laste seas. Ehkki mängu ei peeta alaealistele sobivaks, on see Eestis neile vabalt kättesaadav. Seega langeb vastutus oma lapse mängimist kontrollida eelkõige vanemate õlule. Artiklist jäi aga kõlama, et lapsevanemad teavad arvutimängudest pahatihti vähem kui lapsed ise ning on segaduses, kuidas ja kui palju nad peaksid nende mängimist reguleerima.
Samuti kergelt nõutu alatooniga on Henrik Roonemaa vastukaja nimetatud artiklike («Üks kole arvutimäng», PM, 22.05) paludes mõistvat suhtumist lapsevanematesse ning leides, et probleemi ei saa taandada ühele «teistest mitte eriti palju vägivaldsemale» mängule. «Psühholoogid ütlevad, et tähtis on see, et vanem teaks, hooliks, sekkuks, julgeks ja aitaks, ja küllap see tõesti nii on,» kirjutab Henrik Roonemaa, kuid miskipärast näib, et sellest teadmisest probleemi lahendamiseks ei piisa. Kas psühholoogid oskavad öelda ka midagi konkreetsemat?
Tõepoolest, teataval määral vanemlikku järelevalvet lapse arvutimängude mängimise üle on vajalik. Mängimisega kaasnevad ohud, mõned neist üsna tõsised. Lisaks vägivalla ja muude koleduste tunnistamisele, mis eale sobimatute mängudega kaasas käib, on reaalne oht nendest sõltuvusse jääda, kusjuures sõltuvus võib kujuneda ka eakohastest mängudest, kus «roosa poni hüpleb helesinise pilvekese peal».
Lapsevanema selgitus
Seetõttu on oluline lapsega juba mängu soetamisel läbi rääkida ja paika panna reeglid selle mängimiseks. Kasuks tuleb, kui selgitada lapsele rahulikult, miks need reeglid vajalikud on: kuna mängud on väga haaravad, võib kergesti unustada ennast neid mängima, aga siis jäävad teised tähtsad asjad unarusse. Samuti ei ole kõik mängud tehtud laste jaoks ega arvesta nende võimete, vajaduste ja huvidega.
Konkreetse mängu eakohasuse üle otsustamisel võib, nagu Siiri Liiva artiklis viidatud, lähtuda üleeuroopalise mänguteabe süsteemi (PEGI) reitingutest. Kui vanem ise ei tea, mida teha või kui tundub, et lapsel võib olla kujunemas probleem, siis on mõistlik pöörduda psühholoogi poole nõustamisele. Nõustamine võimaldab individuaalset lähenemist, mis võtab arvesse asjaolu, et iga probleem on unikaalne. Kasulikke soovitusi, kuidas last arvutikasutusega seotud probleemide eest kaitsta, leiab ka Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse kodulehelt ning Targalt internetis veebilehelt.
Eakohaste arvutimängude mängimises ei ole iseenesest midagi halba – kui teha seda mõõdukalt. Enamik inimesi, kes neid mängivad, ei jää sõltuvusse ega koge mängimisega seoses probleeme. Mängud pakuvad meelelahutust, õpetavad eesmärke seadma, iseseisvalt õppima ja kiiresti otsuseid vastu võtma.
GTA näiteks pakub valusat ja mitmekülgset satiiri Ameerika ühiskonna pihta, nagu selle austajad sageli välja toovad. Kusjuures rõhk on sõnal valus – ühes palju vastukaja tekitanud stseenis peab mängija teist tegelast piinama, mida on tõlgendatud kommentaarina USA valitsuse viisile terrorismis kahtlustatavatega ümber käia. Eks see jää iga lapsevanema enda hinnata, kas tema 7-aastase lapse sotsiaalne närv ja teadlikkus ühiskonna valupunktidest on piisavalt arenenud, et mängu sellise pilguga vaadata. Kui mitte, tasub alati sekkuda, julgeda ja aidata, ning vajadusel ise abi paluda.