Mul on üks mälestus Eesti Rooma Klubist veel värske, see tähendab nädal aega vana. Siis esitles Kaupo Vipp klubile oma raamatu «Globaalpohmelus» teist trükki. Oluline pole ehk niivõrd sadadest Eesti klubidest ühe klubi hooaega lõpetanud istung, ehkki ettekanne «Tööstustsivilisatsiooni kasvu piirid» oli üle hulga aja meil kõige roomaklubilikum, nimelt maailma saatust käsitlev.
Tellijale
Andres Tarandi essee: mälestusi Rooma Klubist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidu on meie keskmisest vanusest kõrgema eaga seltskond väga huviline veel Eesti päevapoliitikasse nina pistma, sest esiteks, vanade meelest on noored ikka hukka minemas ja teiseks on eesti noored poliitikud praegu veelgi noorenemas. Ja vana tahaks ju noori õpetada. Aga kas vana kogemus kõigis maailma muutustes on alati kasutuskõlblik?