Andres Tarand

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Mul on üks mälestus Eesti Rooma Klubist veel värske, see tähendab nädal aega vana. Siis esitles Kaupo Vipp klubile oma raamatu «Globaalpohmelus» teist trükki. Oluline pole ehk niivõrd sadadest Eesti klubidest ühe klubi hooaega lõpetanud istung, ehkki ettekanne «Tööstustsivilisatsiooni kasvu piirid» oli üle hulga aja meil kõige roomaklubilikum, nimelt maailma saatust käsitlev.

Muidu on meie keskmisest vanusest kõrgema eaga seltskond väga huviline veel Eesti päevapoliitikasse nina pistma, sest esiteks, vanade meelest on noored ikka hukka minemas ja teiseks on eesti noored poliitikud praegu veelgi noorenemas. Ja vana tahaks ju noori õpetada. Aga kas vana kogemus kõigis maailma muutustes on alati kasutuskõlblik?

Sellest siseasjast hoopiski olulisem on tõsiasi, et Kaupo Vipi eestikeelse originaalraamatu esitrükk on läbi müüdud ja kohe tabab sama saatus ka teist trükki. (Klubis läksid ka müüki kõik autori kaasa toodud eksemplarid.) Selline edu kiidab muidugi eeskätt kirjutajat, kuid mingil moel ka lugejaid, keda võiks olla siis umbes viis tuhat. Selline hulk võib mõjutada juba Eesti õhustikku soodsamas suunas, mis on pehmem väljendusvariant kui rääkida läbimurdest.