Tänasest lehest leiate loo sellest, et Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) teadusnõukogu jagas toetust ka sellistele teadusprojektidele, milles on osalised sellesama nõukogu kaks liiget. Oleme kaugel soovist kedagi ennatlikult hukka mõista.

Küll on aga avalikkuse huvides sellised juhtumid mitmekülgselt läbi valgustada. Igal konkreetsel juhul selleks, et maksumaksjad saaksid veenduda, kas meie raha on kulutatud ausalt ja sihipäraselt. Üldisemalt selleks, et mõista, millised probleemid väikses riigis ja eriti veel väikese arvu (tipp)tegijatega valdkondades raha jagamisel esile kerkivad. Loomulikult huvitab meid, kas kõik on seaduslik. Mõistagi tuleb lahata huvide konflikti eetilisi dilemmasid. Samas ei tohi unustada, et teadusuuringuid tehakse eeldatavasti mingi sisulise eesmärgi täitmiseks. Kuidas olla ja ka näida igal juhtumil aus sellisel viisil, et me ülemäärase, paranoilise rangusega päris elu eesmärkide saavutamist võimatuks ei muudaks – et korralduslik reegel ei saaks tähtsamaks sisulisest eesmärgist.

Kui riigiasutused ja erafirmad ei telli(ks) teadlastelt uuringuid, oleks jutud teadmispõhisest ühiskonnast ja  ülikoolide panusest majandusse vaid pateetiliste, tegelikkusest piinlikult kaugete peokõnede pärisosa. Riigikogus vastu võetud strateegia järgi on Eestil siht, et avalik sektor peab teadust rahastama ühe protsendi ulatuses sisemajanduse kogutoodangust. On loomulik mõelda, et üks osa sellest ongi riigiasutuste ja omavalitsuste praktilise suunitlusega tellimused uuringuteks.

Uuringuid tellides suunab avalik sektor teadlasi tegelema küsimustega, mida otsustajad alates poliitikutest peavad Eestile tarvilikuks. Koostöös peaks kasvama mõlema poole – nii teadlaste kui ka uuringute tellijate – oskus püstitada õigeid küsimusi õigel viisil. See ongi üks võimalustest, kuidas panna me senised mahukad investeeringud teadusasutuste hoonetesse, seadmetesse jmt ühiskondliku edenemise ja majandusarengu teenistusse. Selleks on vaja praktilisi teadmisi nii riigi toimimisest kui ka teaduse tegelikkusest.

On põhjust kahelda, kui oskuslikud uuringute tellijad riigiasutused ja omavalitsused on. Teadusnõukogude loomine samadest teadlastest, kes ülikoolides vastava valdkonnaga tegelevad, on üks võimalik moodus. Nagu näeme, toob see lisaks teaduskompetentsile paraku kaasa ka võimalikud huvide konfliktid. Ilmselt oleks vajalik, et uuringute eest maksvad asutused arendaksid oma võimekust teadustöö tellijana. On selge, et igal suhteliselt väikesel tellijal ei saa endal olla kogu kompetentsi – see on ilmselt liiga kallis. Küll aga tuleks ministeeriumidel otsida tegevusmudelit, mis tagaks ühelt poolt teadustöö tellimise kõrge kvaliteedi ja sihipärasuse ning teisalt välistaks piinlikud huvide konfliktid. Riik peab olema tark tellija.