Kalle Muuli

FOTO: Margus Ansu

Eesti huvi on võtta vastu ainult neid, keda me tahame, kuid samas ei tohi me jääda suures Euroopa Liidus väikseks vastikuks ksenofoobseks riigiks, kirjutab Postimehe arvamusportaalis riigikogu liige Kalle Muuli (IRL).

Solidaarsusest räägiti nõnda palju viimati vist 1980ndate aastate algul, kui Poola laevaehitajate ametiühing Solidarność kompartei vastu mässu tõstis. Nüüd põhjendatakse solidaarsusega Euroopa Komisjoni ümberasustamiskavas liikmesriikidele ette nähtud põgenikekvoote.

Ahto Lobjakas kirjutas eelmisel nädalal Postimehes näiteks nii: «Hädasolija, kes vastab kriteeriumidele, omab õigust ümberasustamisele, hoolimata muu hulgas oma usust või nahavärvist. Euroopa Komisjoni initsiatiiv muudab olukorda vaid saabujate kvantiteedi osas. Teiselt poolt oleme Euroopa Liidu liikmesriik ning tunnistame juba praegu de facto ja de jure riikide võrdse kohtlemise ja nendevahelise solidaarsuse põhimõtteid.»

Aga Suurbritannia? Taani? Iirimaa? Need olid kolm esimest küsimust, mis Lobjakat lugedes pähe turgatasid. Kas need siis polegi Euroopa Liidu liikmesriigid, kes tunnistavad riikide võrdse kohtlemise ja solidaarsuse põhimõtteid?

Suurbritanniat, Taanit ja Iirimaad Euroopa Komisjoni rändekvoodid ei huvita, sest neil on Euroopa Liiduga ülejäänud riikidest erinevad lepped. Eesti kuulub „ülejäänute“ hulka, aga ka meil ei tasuks lasta end uinutada ilusatest sõnadest. Peaksime vaatama, millised on meie kohustused ja Euroopa Nõukogu õigused. Hädasolija, kes vastab kriteeriumidele, omab loomulikult õigust ümberasumisele sõltumata usust ja nahavärvist, aga kas Euroopa Nõukogul on õigus ka riikidele kohustuslikke kvoote kehtestada?

Euroopa Liidu pädevuste jaotuse põhimõtte kohaselt kuulub varjupaigapoliitika suurel määral Euroopa Liidu pädevusse, kuid sisserändepoliitika on liikmesriigi pädevuses. 

Euroopa Komisjoni kvoodiettepanek lähtub Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklitest 78 ja 80. ELTL artikli 78 lõige 3 sätestab:  „Kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks.“

Seega võib nõukogu komisjoni ettepanekul võtta tarvitusele ajutisi abinõusid põgeniketulva alla uppuvate Itaalia ja Kreeka toetamiseks, kuid nõukogule pole antud õigust panna liikmesriikidele kohustust toita ja katta suvalist hulka põgenikke. Solidaarsus on tore asi, kuid seda ei maksa sassi ajada kohustuslike kvootidega. Eesti peab olema Itaalia ja Kreekaga solidaarne, aga kohustuslikud kvoodid rikuvad meie riigi suveräänsust ja sellega ei tohi me leppida. Solidaarsus saab olla vaid vabatahtlik, vastasel korral ei muutuks meie olukord põgenikke vastu võttes mitte ainult kvantitatiivselt, nagu arvab Lobjakas, vaid vägagi sisuliselt: me loobuksime oma õigusest ise otsustada, keda me oma riiki elama lubame.

Inimlikult on muidugi mõistetav Eesti välisministeeriumi allaheitlikkus kõigele, mis Euroopa Komisjon välja mõtleb. Brüsseliga tuleb hästi läbi saada, sealt terendavad ametnikele tulevased töökohad, tunnustus, karjäär. Aga sellegipoolest võiks meie läbirääkijad lisaks kvoodiettepaneku tagasilükkamisele üritada selgitada Euroopa Komisjonile ka kasvõi mõnda Eesti eripära.

Okupatsiooni ajal asus Eestisse elama sadu tuhandeid venelasi, umbes kolmandik elanikest. Paljud neist ei ole veel siiamaani sulandunud Eesti ühiskonda. Seda näitas selgesti 2007. aasta pronksöö. Okupatsiooni pärandina on ka praegu Eestis keskeltläbi iga kuues inimene kodakondsuseta või Venemaa kodanik, kusjuures viimaste hulk aina kasvab. Eestis on suuri linnu ja piirkondi, kuhu üle Vahemere tulnud põgenikke ei saa paigutada, sest seal nad venestuksid.

Vähene tööpuudus, mis Euroopa Komisjoni arvutustes meie kvooti kergitab, on Eestis saavutatud selle hinnaga, et maalt on nooremad inimesed Soome tööle läinud. Töötute väike arv ei tähenda Eestis elujõulist majandust ja vilgast ärielu, vaid hoopis tühje külasid ja hääbuvat maaelu -- inimesed on tööpuuduse eest oma kodumaalt jalga lasknud. Kui täita nüüd mõni tühjaks jäänud kolhoosiaegne kortermaja pagulastega, ei leiaks nad maalt tööd.  Aga kohalike elanike eeskujul Soome minna nad ka ei saa, sest ümberasujad peavad viis aastat Eestis elama. Seega võime eeldada, et hoolimata hajutamisest hakkavad pagulased õige pea nagu põliselanikudki kogunema suurematesse linnadesse, moodustades kogukondi, et mitte öelda getosid, kus valitsevad omad kombed ja lõpuks, kui kogukond juba piisavalt suur, siis ka omad seadused.

Lihtsameelne on muidugi arvata, et kvoodisüsteemi vastu sõdides ja oma suveräänsust kaitstes pääseme põgenikest sootuks. Säärane eesmärgipüstitus oleks ka olemuslikult väär. Inimesi, kes meilt sõjapõgenikena abi paluvad ja kellel on õigus abi saada, peame kindlasti aitama, kuid me ei tohi selleks loobuda oma suveräänsest otsustusõigusest. Euroopas on lastest loobumise hinnaga loodud heaoluühiskond, mis tõmbab vastupandamatult ligi inimesi nendest ühiskondadest, kus on laste nimel loobutud heaolust. Sellist põgeniketulva, mis praegu Euroopat ründab, ei pea ükski piir. Nad tulevad niikuinii ja neid tuleb aidata.

Aga Eesti huvi selles suures rahvasterändes ei saa olla solidaarsus iga hinna eest. Eesti huvi on võtta siia vastu ainult neid, keda me tahame, kuid samas ei tohi me jääda suures Euroopa Liidus väikse vastiku ksenofoobse riigina üksi nurka pomisema: kui on must, näita ust!.

Paljude teiste riikide, sealhulgas ka meie lähinaabrite vastuseis kvootidele langeb Eesti huvidega õnneks hästi ühte. Isegi kui kvoodid mingil moel kehtestatakse, loob mitmelt poolt kostev häälekas vastuseis siiski võimaluse edukateks läbirääkimisteks põgenike arvu üle. Lõppude lõpuks on ikka nii, et mida rohkem võtta, seda rohkem tuleb. Ja kes ei sigita ise järeltulijaid, hakkab peagi toitma võõraid lapsi.