Lihtsalt olulisest teemast ei piisa, et tähelepanu saada, on mures Euroopa Parlamendi liikmed. Nemad teevad olulisi asju, aga meedia seda ei kajasta. Parlament peaks olema seksikam, teatasid ühed. Mõistagi on see metafoor, aga siiski…
Marti Aavik: seksikas parlament
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
2. oktoober 2010, 12:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rändajad, peatuge hetkeks ja mõelge, kuhu kogu selle seksikusega jõuame. Vaatan telekanalit, mille nimi lubab teadust. Loodan maailmapildi avardumist, aga näen räpaseid töid, tätoveerimist ja toredaid matkaselle. Olulised asjad kaovad vahu sisse ära.
Veel üks näide. Võrdlesin just, kui palju on lugejate tähelepanu pälvinud kõrghariduse-teemalised artiklid ja kui palju artiklid homode ning kurikuulsa homofoobia kohta. Suunda pole teilgi raske arvata. Mind hämmastas aga see, kui mitu korda loetavus erines!
Mis me siis nüüd tegema peaks? Siduma kõrghariduse rahastamise küsimuse või Euroopa asjade ajamise kuidagi seksi ja skandaalidega? Või leppima sellega, et demokraatia üks paradoksidest ongi, et see justkui eeldaks kodanikkonna huvi võimu kasutamise vastu ja ka suutlikkust teemade tähtsusjärjekorda taibata, aga huvitatud kodanikkonda kõige laiemas mõttes pole kunagi olemas olnud, pole praegu ja ei saa kardetavasti ka kunagi olema.
Parlamendi, elik jutukoja vanainimeste seksikuse tõstmine on lootuseta esiteks ja mõttetu teiseks. Kolmandaks kõlab see haiglaselt nii sõna-sõnalt kui ka sisu silmas pidades. Sest töö sisust huvitatud kodanike vajadust teavet ja analüüsi saada see ei kata.