/nginx/o/2015/06/02/4136917t1h7079.jpg)
Laupäeval räägiti Narvas Arvamusfestivali eelüritusel vene kooli teemal. Kui endine haridusminister Jevgeni Ossinovski küsis, «Mida me vene koolist tahame?», siis mina oskaks sellele enda ja oma õpilaste kogemuse pinnalt vastata küll - võimalusi valmistada vene noori ette eestikeelseks ülikoolihariduseks, kirjutab Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumi õpetaja ja Noored Kooli programmi vilistlane Triin Ulla.
Vene õpilased väärivad võimalust Eesti ülikoolihariduses enesekindlalt kaasa lüüa. Samas annab aga hetkel igal sammul tunda, et selle saavutamine on suurel määral jäetud õnneliku juhuse hooleks ning selle läbimõtlematus hämmastab nii mind kui eelmist haridusministrit.
/nginx/o/2015/06/02/4136549t1h47f3.jpg)
Olen tänaseks olnud kolm aastat ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ühes Tallinna vene koolis. Sattusin sinna läbi Noored Kooli programmi õpetajaks õppides. Programmiga liitudes olin tõepoolest üks väheseid, kes tol momendil tihkas vene kooli tööle minna. Esimene tööaasta mööduski jahmatuses, kuidas üldse oma õppeprotsessi organiseerida, et tekiks õpikeskkond, -motivatsioon ja võimalused, kus ainet ning eesti keelt oleks võimalik koos omandada (nn lõimitud aine- ja keeleõpe, mis peab moodustama 60 protsenti õppetööst venekeelsetes gümnaasiumites).
Olles ennast, erinevalt poolt tuge ja abi otsides, õpetajana jalule seadnud, lehekülgede ja lehekülgede kaupa õppematerjali kokku kombineerinud, leidsin end sügavast hämmastusest, mismoodi, kuidas ja MIKS on Eesti riik pööranud selja lõimitud aine- ja keeleõppele põhikooli- ja gümnaasiumiastmes. Peale kolmeaastat praktilist kogemust on minust kindlasti saanud nii vene emakeelega õpilaste kui ka nende eesti keeles õpetamise tulihingeline fänn! Teisalt tuli toimivaid kombinatsioone leiutada üksi, une- ja puhkeaja arvelt.
Ministeeriumi esindajad ei näe probleeme
Sattusin juba esimesel aastal ühel vene kooli probleeme vaagival konverentsil silmitsi haridusministeeriumi esindajatega, kes ei soovinud hästi nõustuda minu väitega, et edukaks aine- ja keeleõppe lõimimiseks ei ole koolides sobilikke materjale. Eestikeelsetele õppijatele mõeldud õpikud kasutavad tihiti lihtsalt sedavõrd keerulisi lausekonstruktsioone, et võõrkeelsel õppijal pole väga suurt lootust materjalist aru saada.
/nginx/o/2015/06/02/4136547t1h3eab.jpg)
Ministeeriumi esindajad viitasid küll innukalt üht (!!) spetsiaalselt vene koolidele välja töötatud Eesti ajaloo õpikut. Kuid nimetatud õpikut päriselt otsima asudes selgus, et seda polnud võimalik ei tellida ega kaubandusvõrgust leida, isegi kontaktivõtt kirjastusega ei toonud tulemust. Vene õppekeelega koolidele on loodud ka «spetsiaalseid» eestikeelseid allikakogumikke ja töölehti, kuid nendegi näidete puhul pole arvesse võetud võõrkeeles õppijate põhilisemaid vajadusi, milleks on lihtsaks toimetatud tekst ja olulisemate terminite sõnastik. Seega toetavad vene õppekeelega koolidele mõeldud materjalid ikkagi peamiselt neid õpilasi ja õpetajaid, kelle esimene keel on eesti keel ning eestikeelne aineõpe on vene kooli kontekstis jätkuvalt oma murega «üksi».
Kui teise õppeaasta lõpul õpilastega ühel vene kooli temaatikat puudutaval valimisdebatil käisin, selgitas minu õpetaja ja eeskuju, Tallinna ülikooli ajaloo instituudi ajaloodidaktika lektor, ühele Eesti tuntumale poliitikule, et Eestis on vaid käputäis ajalooõpetajaid, kes suudavad ka päriselt lõimida keeleõpet ja ainesisu. Nende seas siis näiteks mina ja Noored Kooli programmi vilistlane 2. lennust. Kompliment tegi mulle mõistagi suurt au, sest olen siiralt uhke oma töö ja oma õpilaste üle. Olen uhke võimaluste üle, mida enda tegevuse läbi Eesti ühiskonnas suurendada aitan (vähemalt nendegi noorte jaoks, keda mina toetada jõuan). Ent teisest küljest – tekib ju sedamaid vältimatu küsimus: «Aga kuidas on lood teistes koolides»? Miks on eestikeelne õpe täna veel säärane loterii, mille tõenäoline tulemus on pigem kaotus kui võit?
Venekeelne gümnaasium
Teisalt - kui eelmine haridusminister ametist lahkudes paiskas meediasse hoiaku, et ta tegelikult toetab
/nginx/o/2015/06/01/4133371t1hf664.jpg)
venekeelset gümnaasiumiharidust (vähemasti nii see sõnum massidele kommunikeeriti) olin väga pahane. Venekeelne õpe on päris kindlasti mugavam ja tõstab tõenäoliselt ka ainealaste teadmiste hulka, kuid tänastes õppekavades oleme ammu teadmistekesksest õpikäsitlusest edasi liikunud.
Julgen võtta seisukoha, et suur osa venekeelsest haridusringkonnast paistab eelistavat aastakümnete tagust õpikäsitlust, milles keskendutakse teadmiste vahendamisse, mitte õpilase aktiivsele rollile teadmiste omandamisel (ja teiste kaasaegsete kompetentside omandamisel). Üleni venekeelne gümnaasiumiharidus ei soodusta päris kindlasti vene noorte võimalusi minna siinsesse eestikeelsesse ülikooli. Ja see on minu silmis diskrimineerimine ehk võimaluste piiramine. Ning sulaselge kaotus Eesti riigile.
Kui läksin vene kooli tööle, ei võtnud õpilased mind kohe omaks. Mulle näis, et suurema osa õpilaste eesmärk oli klassitund võimalikult passiivses rollis «ära taluda». Arvan, et teineteisega harjumiseks läks kindlasti üle poole aasta, ehk isegi aasta. Kui aga olime lõpuks teineteisega harjunud ja õpilased minu töömeetodid omaks võtnud, armusin oma õpilastesse kõrvuni.
Kuhu andekad noored kaovad?
Noored harjusid üha rohkem teineteist kuulama ning tundidest võrsus järjest rohkem viljakaid diskussioone ja eriilmelisi seisukohavõtte. Olles varem näiteks ülikoolis õpetamisega kokku puutunud, märkasin, kui nutikad, loovad ja andekad on minu venekeelsed gümnasistid (ka võrdluses üliõpilastega!). Seda jahmatavam oli minu jaoks küsimus - kuhu need noored siis kaovad? Kuhu peitu need andekad ja imelised noored Eesti ühiskonnas hiljem, täiskasvanuks saades, jäävad, et me ei näe ega kuule nendest tegelikult eriti midagi? Või eksisteerib tõesti kuskil üks venekeelne paralleelreaalsus, millega mina ehk lihtsalt ei ole kursis?
/nginx/o/2015/06/02/4136541t1h04a5.jpg)
Tõsiasi, et enamus nendest nutikatest, puhtalt eesti keelt rääkivatest, loova mõtlemisega vene noortest näeb oma tulevikku pigem piiri taga, kui Eestis, ei üllata ilmselt enam kedagi. See aga, kui suurest osast talentidest me aga seeläbi tõenäoliselt ilma jääme, peaks siiski panema igaühe mõtlema.
Arvan, et üks võimalus andekad ja toredad vene noored Eestis hoida, on pöörata teenitud tähelepanu, pühendumist ning igakülgset tuge vene noorte hariduse eestikeelse osa kvaliteedile. Näidata, et nende noorte haridus ei pea kindlasti olema absurdne kaksikmõtlemine, milles «etendatakse» eesti keeles õppimist. Et nad ongi päriselt siinses ühiskonnas hinnatud ja vajalikud tegutsejad. Et Eesti riik teeb hariduse korralduses maksimaalseid jõupingutusi, väärtustades vene noorte võrdseid võimalusi ja eneseteostust kui olulist ühiskondlikku potentsiaali.
/nginx/o/2021/02/26/13653262t1h334a.jpg)