Jaak Jõerüüt: IRL kahe juhikandidaadiga mäekõrguste probleemide ees

Jaak Jõerüüt Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Lähedal seisjana mitmetele toonastele võtmeisikutele, mäletan ma, kuidas sündis I. Aga R-ist ja L-ist ei tea ma rohkemat kui kõik lehelugejad. Parajasti loen Mart Laari tähelepanuväärset mälestusteraamatut «Pööre», mis teeb uuesti elavaks nii Eesti lähiajaloo kui ka heidab valgust ühele Isamaa hiilgeajale ja ka mõnede probleemide ehk sisemiste lõhede allikatele, mille siirded ulatuvad tänasessegi. «Pööret» ei saa ma lugeda ilma isiklikkuseta, kirjutab Postimehe arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Olin üleminekuaja parlamendi ehk ülemnõukogu viimase kümne kuu jooksul Isamaa Ühenduse nimelise saadikurühma aseesimees koos Kaido Kamaga. Esimees oli Mart Laar. Rühm koosnes isamaalastest ja Liberaaldemokraatliku Partei liikmetest. Ning Eesti Vabariigi välisteenistusse, konkreetsemalt suursaadikuks Soome nimetas mind Mart Laari valitsus 1993. aasta alguses.

Nendel aastatel oli tavaline, et keegi astus mistahes kõrgesse ametisse äkki, kõrvalt, ilma vastava ettevalmistuseta. Olukord oli totaalselt uus ja kõik pidid midagi õppima hakkama, ülikiiresti, elust enesest. Eesmärk oli selgemast selgem – oma riik tuli üles ehitada. Oma riigi struktuurid tuli luua.

Ja parlamentaarse demokraatia vältimatult vajalikud koostisosad erakonnad alles hakkasid sõpruskondadest ja tutvuskondadest muutuma poliitilisteks ühinguteks. Osa erakondi, kes maastikult on tänaseks kadunud, ei suutnud kas sisemisi lõhesid ületada või ilma kellegagi liitumata endas piisavat jõudu leida. Liitumised sünnitasid tavaliselt uusi sisemisi lõhesid, mida tuli jälle ületama hakata. Üsna ruttu tekkisid mitmes poliitilises liikumises ka vastuolud programmilise ideoloogia pooldajate ehk suurstrateegide ja võimu ainueesmärgiks pidajate ehk taktikstrateegide vahel.

Koormamata seda teksti isikunimede ja erakondade nimetustega lasen lugejal endal järele mõelda, millised nimetatud ürgprobleemidest milliseid erakondi praegu painavad.

Ainuüksi IRLi väga suur häältekaotus valimistel, mida erakond on ka avalikult tunnistanud, on paraja mäe kõrgune probleem. Kaotus on ilmselt seotud kahe uue erakonna, Vabaerakonna ja EKRE eduga. Niisiis seisab IRL programmilises, strateegilises plaanis tõesti paradoksaalse ülesande ees. Tegemist on ju poliitilise jõuga, mille üheks osaks on tänaseni ka kunagise ERSP asutajaliikmeid. ERSP oli mäletatavasti esimene okupeeritud Eestis tekkinud uus erakond. Isamaast oli juba eespool juttu. Seega on IRLi juured iseseisvuse taastanud Eesti poliitmaastikul eriti sügaval. Kuid paradoks on, et nüüd tuleb jälle kord pead vaevata oma suurte sõnumite sõnastamise ja rahvale mõistetavaks tegemisega.

Milline on sisemiste probleemide struktuur, seda teab IRL ise kõige paremini, probleemid on olemas. Alustades märgilisest uudisest, mis võiks olemata olla –  häältemanipulatsiooni kahtlus seoses uusliikmete tõusulainega.

Hea on vähemalt see, et esimehe kandidaate on rohkem kui üks. Programmiline debatt on aga seni olemata, käib lihtsalt erinevate inimeste kompiv dialoog. Koalitsioonilepingu ülevaatamine on päevakorras.

Kogu lugupidamise juures inimliku patriootilise innukuse vastu, ei saa mõnd kummalisust nimetamata jätta. Kui kohapretendent astub erakonda vaid 11 päeva enne suurkogu, siis kergitab vaatleja kulme. Värskest kandidaatide debatist selgub, et Jaan Männik tahab üksnes esimeheks, ta ei vasta ka Margus Tsahkna ettepanekule lüüa igal juhul kaasa erakonna majanduspoliitika väljatöötamisel. Noppisin debatist ka üllatava lause (JM, sõna-sõnalt): «...Valitakse ju nüüd laupäeval igasuguseid inimesi, eestseisust valitakse ja revisjonikomisjoni ja ma ei tea veel kõik, mis valitakse...». Seega mainib võimalik kapten kuus päeva enne tüüri haaramist, et ta ei tea, milline on jäälõhkuja nina. NB! Tegu on aga pretensiooniga juhtida valitsuserakonda ja see puudutab meid kõiki siin Eestis.

Muidugi, jõudu võistlejatele, jõudu arbiitritele!

Vägagi määravad erakonna edasist käekäiku kõik muud valimised lisaks esimehele: aseesimehed, eestseisus, aukohus, revisjonikomisjon. Ühte ei pea IRL igatahes kartma – avaliku huvi vähesust.