Krister Paris: vabaduses orjus, teadmatuses jõud

Krister Paris Postimehe kohvikus.. Foto: Ain Protsin.

Allumine valgustatud autokraatia turvalisele ahvatlusele viib meid ühesuunalisele maanteele – diktatuuri, kus kaotame südametunnistuse, inimlikkuse ja elugi.

«Miip-miip,» surub kitsal tänaval teisi liiklejaid kõrvale must limusiin, sinine vilkur katusel, tähtis ametnik sees. Öeldakse, et temasuguseid on Moskvas rohkem kui ühissõidukeid. Nende käes on võim.

«See on meie maa!» skandeerivad valdavalt noored Triumfiväljakul ja lehvitavad Venemaa põhiseadust. Maksimaalselt paar minutit, enne kui miilits neile valitsusjuht Vladimir Putini õpetuse järgi kumminuiaga piki kolu virutab ja kongiga autos minema veab.

Mõlemad, nii prääkpruukivas autos vurav tšinovnik kui malaka ja plate kiuste oma õigusi kuulutav demonstrant, on Venemaa kodanikud. Nendest vaatavad vastu Venemaa kaks nägu. Riik, kõikvõimas deržava, ühelt poolt. Riik kui unistus inimesi teenivast ühendusest teiselt. Nende vahel hulk ükskõikset massi, vaikiv enamus, demokraatia surmalõks.

Ideaalis poleks tarvidust kummakski äärmuseks, ei võimurite ülbuseks ega meeleavaldajate eneseohverduseks. Tänapäeva maailmas annavad nad tunnistust omal ajal tehtud halvast valikust, hetketurvalisuse nimel loovutatud vabadusest.

Kui nelja aasta eest sattusin peaaegu kogemata tunnistajaks Valgevene režiimi nõukogudeaegsele jõhkrusele ning otsisin võimalust sealseid inimesi aidata, küsisid Eestis päris paljud kurjalt: kes teid sinna palus, miks te topite oma nina teiste asjadesse?

Muidugi ei saa vaadata mööda inimlikust mõõtmest. Valgevenes valitseb režiim, mis ei kohku püsimajäämise nimel tagasi tapmisest – Putini Venemaad näiteks nii märjas töös keegi ikka väga tõsiseltvõetavalt ei süüdista. Vähemalt föderaaltasandil mitte.

Kuid Valgevene kujutab endast ka hoiatust paralleel­eksistentsist, mille eest pole üldsegi nii kaitstud meiegi. Liberaalsed, vabade inimeste konsolideeritud tahtel põhinevad süsteemid tunnevad survet kõikjal, ka Euroopas. Nende asemel teevad ilma juhitavad demokraatiad, olles arenenud oksüümoronist tänapäeva poliitiliseks reaalsuseks.

Just nõnda, suveräänse demokraatiana, kirjeldab Venemaal valitsevat korda Putini-Medvedevi võimutandem. Režiimi keskmes kõrgub võimuvertikaal: presidendi otsused on täitmiseks, mitte arutamiseks, nagu kuulutas pärast Moskva linnapea Juri Lužkovi mahavõtmist võimupartei Ühtne Venemaa.

Midagi sarnast leninliku demokraatliku tsentralismiga, kus diskussioone võib kontrollitud keskkonnas lubada, kuid juba vastuvõetud otsused vaidlustamisele ei kuulu. Umbes nii avanevad edasipüüdlikele võimalused Hiinas, mida mitmed Kremligi ideoloogid endale eeskujuks seavad: tahad riigi arengule kaasa aidata – astu parteisse!

Neile, kellele parteibroileri karjääriredel ei sobi, ühiskondliku arvamuse kujundamisel Kremli demokraatiatõlgenduses kohta pole. Agarus, millega võim peksab laiali kõige väiksemadki meeleavaldused – ja me räägime siin sadakonnast inimesest 15-miljonilise Moskva peale –, tundub esmapilgul arusaamatuna.

Aga ta peegeldab ühest küljest hirmu tõiga ees, et mahasurumata demonstratsioonid kipuvad probleemide püsimise korral kasvama säärasteks inimookeanideks, mis kimbutasid Vene võime Boriss Jeltsini ajal. Teisalt annab see tunnistust võimuvertikaali põhimõttelisest hoiakust.

Altpoolt tulevatele nõudmistele lihtsalt ei tohi reageerida: seda võetaks nõrkuse tunnistamisena. Rahvale võib isegi vastu tulla, aga hiljem, omaenda initsiatiivina, mitte otsese järeleandmisena protestidele.

Nägime täpselt sellist käitumist Kaliningradi kuberneri Georgi Boosi väljavahetamise puhul. Ka Lužkovi populaarsus oli viimase viie aastaga märgatavalt kukkunud, ent tema errusaatmisel polnud mingit pistmist rahva soovidega. Lihtinimesed jäägu oma liistude juurde, riigivalitsemisega tegeleb valgustatud aristokraatia.

Mõni ime, et ehkki harilik vene inimene ütleb end oma valitsejaid toetavat (seni, kuni need tema ellu ei sekku), suhtub ta nende tegevusse ülima küünilisusega. Elu on üks, televiisoripilt teine reaalsus.

Kui Triumfiväljaku idealistid kõrvale jätta, ei tunneta Venemaa kodanik kuidagi, nagu oleks see tema riik, eksisteerides just tema jaoks. Sestap riigi tagant ka süüdimatult varastatakse. Võimetus sõna sekka öelda muutub kiiresti apaatiaks. Viimasest aga autokraadid toituvadki.

Parlamentaarne demokraatia oleks Venemaa jaoks katastroof, kuulutas president Dmitri Medvedev hiljutisel politoloogide kokkusaamisel. See pole kõigest künism. Medvedev tõi näitena Kõrgõzstani. Aga kui jätta kõrvale Baltikum, pole toimiv esindusdemokraatia kanda kinnitanud üheski postnõukogude vabariigis.

Gruusia? Megalomaanist Saakašvili ühepartei riik. Moldova? Isegi kolmandik rahvast ei suvatse kohale tulla, et hääletada riiki põhiseaduslikust patiseisust päästva reformi poolt. Ukraina? Paremat näidet läbikukkumisest annab kahjuks otsida.

Mitte sellepärast, et kisklevad oranžid jõud kaotasid. Vaid seetõttu, et nad tunduvad kaotavat kõige väärtuslikumat mille kätte võitsid – vabaduse mõelda ja öelda. Taas tapetakse ajakirjanikke ning president laseb lojaalsetel põhiseaduskohtunikel taastada oma tugeva võimutäiuse.

Kõiki tagasilangusi autoritaarsusesse iseloomustab õnnestunud rünnak demokraatia ühe peamise alustala, sõltumatu meedia vastu. Putinist ei saanud ülikõrgete populaarsusnäitajatega isevalitseja enne, kui riigi kontrollitud hiidkorporatsioonid ostsid kokku ülemaalised telekanalid («ostmine» tähendas, nagu Vladimir Gus­sinski puhul, küll sageli kõigest eufemismi eksproprieerimisele).

Samuti on nüüd läinud Ukrainas mõjukamad meediaväljaanded Janukovitši liitlastest oligarhide kätte ning juba kurdavad ajakirjanikud kõrgemalt tulevast survest lähtuva enesetsensuuri üle.

Gruusias näitas Saakašvili avalikult oma õiget palet kriitilise telekanali Imedi laialipeksmisega. Nüüd toodab kanal vaid presidenti toetavaid uudiseklippe. Kes on sattunud vaatama Valgevene TVd, teab, mille poolest erineb võimude tahet täitev meedia vabast ajakirjandusest.

Paraku osutuvad suveräändemokraatiad lühikeses perspektiivis sageli majanduslikult isegi tõhusamaks, seades ka liberaalsete väärtuste jutlustajad raskete valikute ette. Kui kaugele võib minna, et toetada neid, kes küll suurema osa rahva heaolu päriselt suurendavad, nagu Rwanda president Paul Kagame – ent seda oma vastaste hävitamise hinnaga?

Kui normaalselt tuleks suhelda Ukraina juhi Viktor Janukovitšiga, kes juhib maad kindlasti väiksemate tõmblustega kui oranž koalitsioon – aga ons see väärt üheainsagi ajakirjaniku elu?

Euroopalikku demokraatiat isegi mitte meenutava Aserbaidžaani juhil Ilham Alijevil käivad naftaseid susse puhastamas niikuinii kõik.

Mida ikkagi teha, kui enamik rahvast näib tõesti toetavat režiimi, mis eelistab tormakatele eksperimentidele aeglasemat, kuid kindlamat kulgu Suure Venna kõikevalvava pilgu all? Kas peaksimegi?

Valgevene tehasetööline vaatab ilmselge arusaamatusega noort inimest, kes seab end kumminuiade ette selle nimel, et tuua rohkem vabadust ja avatust – mis tema vabriku ühes töökohtadega pikema jututa konkurentsi prügikasti saadaks.

Ega meie tee peagi tingimata kõige õigem olema. Näitavad ju ühed uurimused küll, et avatud demokraatiad on pikemas perspektiivis majanduslikult edukamad, aga vaid mõnevõrra, mitte mäekõrguselt. Teised viitavad samas tuhandetele inimeludele, mida Ida-Euroopa šokireformid endaga kaasa viisid – etnosemüütidest kantud Balkani ja Mägi-Karabahhi sõdadest rääkimata.

Autokraate niisugused dilemmad ei vaeva. Seal, kus demokraatia järgneb juhile, jäävad niisugused arutelud vaid abstraktseks blogosfääriga piirduvaks mõttemõlgutuseks – kui juba sellegi eest vangi ei panda.

Kuidas võime väita, mida üks valgevenelane tahab, kui tal puudub ettekujutuski alternatiividest batka Lukašenkale? Valgevene sotsialistlik alternatiiv võiks olla vabalt aktsepteeritav, kui see oleks sealse rahva vaba tahe. Aga see ju pole seda.

Küsitakse: kust võtan mina valgevenelastele õiguse öelda, mis neile parem on? Aga kust võtab võltsimiste, meedia kuritarvitamise ja kumminuiade toel võimul püsiv Lukašenka?

Mille poolest on tema otsustus pädevam kui mu samasugustest Valgevene kodanikest sõprade Paša ja Daša oma? Kes on andnud Venemaa juhtkonnale õiguse juhtida rahvast oma äranägemise järgi, täites nende silmad ja kõrvad valega ning sulgedes suu miilitsa nahkkindaga?

Õige vastus – rahvas ise. Ühelainsal korral, alludes populistliku valju korra loosungitele ja seades julgeoleku ettepoole vabadusest. Nõustudes selle nimel oma infovälja piiramisega ning tehes mööndusi käsi väänavatele jõustruktuuridele. Sest algul väänati ju teiste, vähemuste, tšetšeenide või oligarhide omi.

Paraku kehtivad tänini Benjamin Franklini sõnad, et kes vahetab vabaduse turvalisuse vastu, pole väärt kumbagi. Kui astuda samm tagasi, ei pruugi vaba otsustusvõimalust teist korda enam tullagi.