Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv

FOTO: Andres Haabu

Eesti autorallis on turvalisusega asjad hästi, kinnitavad rallispordi juhtimise ja võistluste korraldamisega seotud inimesed justkui ühest suust. Üldiselt see võibki nii olla – turvamehed annavad rajaääres ralliauto lähenedes vilega märku, pealtvaatajate brošüürides on trükitud meelespea kohtadest, kus ei tohi rallit vaadata, raja ääres on turvatsoone tähistavad lindid ja märgistatud on ka pealtvaatajate keelualad.

Kõik oleks justkui korras, kuid… viimase seitsme aastaga on Eesti rallidel juhtunud kuus rasket õnnetust, kus pealtvaatajad on jäänud rajalt välja sõitnud auto ette. Isegi kui jätame kõrvale ühe treeningusõidu traagiliselt lõppenud avarii, on see Eestis toimuvate rallide hulka arvestades – aastas korraldatakse kuus või seitse rallit – ikkagi väga suur arv.

Avariid, olgu need siis tingitud inimlikust eksimusest või tehnilisest rikkest, käivad paratamatult autoralli kui spordiala juurde. Sellega peab arvestama, kuid sellega ei tohi leppida. Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on ralliautod muutunud väga turvaliseks. Rahvusvaheline alaliit pöörab sellele palju tähelepanu ning vähimagi probleemi korral ei lubata võistlejaid starti. Pealtvaatajate turvalisust tagada on aga mõneti keerulisem.

Laupäeval Harju rallil juhtunud kolme hukkunuga õnnetus näitab ilmekalt, et mõnikord juhtub midagi kohas ja hetkel, kus keegi ei oska seda oodata. See on julm tõdemus, eriti neile inimestele, kes kaotasid igaveseks oma lähedase. Ma ei kahtle, et ralli korraldajad on sadu, võib-olla tuhandeid kordi veeretanud peas mõtet, kas ja mida oleks saanud teha teisiti. Küsimus, millele vastust leida on väga keeruline.

Pealtvaatajate turvaalade loomise põhimõtted on rahvusvaheliselt väga täpselt paika pandud ning nendest põhimõtetest lähtutakse ka Eesti rallide turvaplaani koostamisel. Kuid õnnetused juhtuvad ikkagi…

Tarbetu on hakata emotsioonidele tuginedes näpuga näitama, et süüdi on see või teine. Kõige hullem, mida saaks sellises olukorras teha, on süüdistada juhtunus teelt välja sõitnud rallimeest. Sportlased kihutavad keerulistes oludes maksimumi piiril ning sellistel hetkedel võib juhtuda mida iganes – eksib inimene või laguneb tehnika. Õnnetused on rallisporti sisse kodeeritud.

Seepärast ongi oluline, et autospordiliidu juhid ei peidaks pead liiva alla ega lepiks tõdemusega, et asjad lihtsalt juhtuvad, vaid teeksid põhjaliku analüüsi ja leiaksid vastuse, miks selline asi juhtus ja on juhtunud ka varem. Seejärel saab arutleda ka küsimuse üle, kuidas viia ettenägematute juhtumite võimalus miinimumini. Seejuures ei maksa karta turvameetmete karmistamist – traagilised õnnetused näitavad, et nende järele on vajadus.

Kohe tahaks aga vaigistada neid, kes leiavad, et kõige efektiivsem tee oleks rallisõit kui ohtlik ja loodust reostav tegevus sootuks lõpetada. See on lihtsalt rumal populistlik loosung.