Ahto Lobjakas: munakoortel kõndijad

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Muna-metafoori päevad Eesti koalitsioonipoliitikas on loetud. Viimase märguande sellest andis Margus Tsahkna Postimehe videointervjuus, kus ta otsustavalt lahutas IRLi tuleviku valimiseelse peaministrikandidaadi Juhan Partsi munade tõstmise aktsioonist.

Muna asemele on astumas sibul. Oma siiruviiruliste kihtidega, mille lahutamine garanteerib rohke silmavee, näib just sibul kohaseima kujundina koalitsioonileppe tuleviku jaoks.

Ühelt poolt on meil peaminister Taavi Rõivas, kes üritab koalitsioonileppest destilleeritud maksupaketti riigikogus kiirtempos menetleda, et asetada kriitikud fakti ette. Teisel pool on Ossinovski koos IRLi juhikandidaatide Tsahkna ja Jaan Männikuga, kelle kõigi tõsiseltvõetavus juhina sõltub võimest sel mitte juhtuda lasta. Meil on Reformierakonna uus, siseopositsiooniline juhatus, mille esimesest istungist tegi Rõivas «erakorralise», et vältida sekkumist just sel teemal.

Kaadrivahetusloogika SDEs ja IRLis (ning REs endaski) rõhutab põhimõttelist probleemi: koalitsioonilepe on iga mööduva päevaga üha vähem legitiimne. Ta esindab üha vähem neid, kellelt pärineb mandaat. Valimistejärgne kiire juhivahetus kahes koalitsiooniparteis kolmest dikteerib vajaduse uue alguse järele. Sama nõuab tõik, et leppe kõige vastuolulisem osa – kütuseaktsiisi ja majutusasutuste käibemaksutõus – ei tulnud valimiseelsel arutelul jutuks kordagi. Demokraatlik arutlusprotsess keerati pea peale ning vajab nüüd taas jalgadele asetamist. Vaadake tänase silmaga 28. veebruari «peaministridebatti» ETVs: selles Exceli-supis puudusid suur pilt ja pikk perspektiiv. Urmas Reinsalu ja Sven Mikser ei langenud mõõga otsa naljapärast – kuigi võiksime küsida, miks nad ei teinud seda enne koalitsiooniläbirääkimisi. Ja miks nad valitsuses jätkavad, veskikividena uute juhtide kaelas.

Sibula koorimisest teeb pea võimatu ülesande asjaolu, et koalitsioonileppe küljes ripub Rõivase poliitiline tulevik koos Reformierakonna sisemise stabiilsusega. Sellele, et ka RE-le võib juba olla liiga hilja vanamoodi edasi minna, osutab siseopositsiooni triumf juhatuse valimistel eesotsas Kaja Kallasega. Ka peaministrierakonnas kogunevad pinged vajavad lahendust. Mis on ehk põhjus, miks RE niiditõmbajate reaktsioonid Ossinovski kõne järel keskendusid koalitsioonimatemaatikale. Uus lepe ähvardaks ilmselt uue valitsusega, Rõivase kord oleks mõõga otsa langeda. Praeguse peaministri taandumine avaks omakorda ukse RE-Keskerakonna lähenemisele, mis on ilmselt nn tagatoa positiivne stsenaarium. RE strateege aitab asjaolu, et kõik alternatiivid on piinavamad, et mitte öelda piinlikumad: SDE koos Keskerakonnaga vajaks kas IRLi või EKREt. Aga polarisatsioon süveneb praeguseski koalitsioonis. Ossinovski platvorm ei sisalda mitte üksnes sotsiaaldemokraatliku elemendi mõtestatumat esiletoomist, vaid ka nõudmist sisuliselt uue lõimumisstrateegia järele. PMi intervjuus välistas Tsahkna viimase järsult.

Kõik kolm valitsuserakonda on praegu eneseleidmisfaasis. Ossinovskil on ehk kõige lihtsam, «Mikseri norg» tähistas suuresti pealehakkamise puudumist. IRLi debatis on tähelepanuväärne, et ei Tsahkna ega Männik suutnud anda oma suurele ideele sisu: esimene rääkis Eesti «eduloo» taastamisest rahvusriigina, teine majanduse käimalükkamisest; kummalgi pole strateegiat Vabaerakonna ja EKRE elevantide jaoks toanurgas. Reformierakonnas visiseb, tähelepanuväärselt tõuseb üle pika aja nõudlus «liberalismi» järele.