Evelyn Kaldoja

FOTO: ANDRES HAABU/PM/SCANPIX BALTICS

Mõistmaks, miks naised on poliitilistel kohtadel ikka veel selges vähemuses riikides, kus nad võivad juba ammu meestega võrdselt valimas käia ja kandideerida, tasub Uppsala ülikooli politoloog Elin Bjarnegårdi teooria kohaselt mõelda ka meestele. Väide, et kui naised võimu juurde pääsevad, mehed ainult võidavad, pole just sajaprotsendiliselt aus, leiab ta raamatus «Sugu, mitteformaalsed institutsioonid ja poliitiline värbamine».

Loomulikult oleks õiglane sooline esindatus see, kui meeste-naiste tasakaal parlamendis ja valitsuses jääks umbes 50:50 kanti. Ilmselgelt ei soojendaks aga niisugune muudatus umbes 26-27 riigikogulase ja kuue ministri südant.

Bjarnegård ei soovita kvoote, vaid väidab, et ausas demokraatlike reeglitega mängus kasvaks sooline võrdsus üsna automaatselt. Tema väidet toetavad teised uuringud, mis näitavad, et demokraatlikus süsteemis lähtub valija ennekõike maailmavaatest ning võrdsetel tingimustel kandideerivate meeste ja naiste valituks osutumise tõenäosus on suhteliselt sama. Õhtumaa inimest huvitab poliitiku sugu umbes sama vähe kui arsti oma.

Nii Bjarnegård kui mitmed teised uuringud osutavad naiste poliitikasse jõudmise peamise komistuskivina parteidele. Erakonnad ei lase naisi valimisnimekirjades headele kohtadele ega suure võidulootusega ringkondadesse. Eriti parteid, kel vaated tagasihoidlikumad. Kui kohti on napilt, lükatakse soolise tasakaalu ideaal abstraktsesse tulevikku ja katsutakse pisku «poiste» vahel õiglaselt jagada.

Bjarnegård pakub selgituseks välja termini «homosotsiaalne kapital». Kuigi sõnad kõlavad sarnaselt, pole see seotud homoseksuaalsusega. Homosotsiaalsus tähistab seda, kui inimesed tegutsevad vaid endaga samast soost inimeste seltskonnas. Homosotsiaalsed organisatsioonid on näiteks üliõpilaskorporatsioonid, spordivõistkonnad jne. Nii homosotsiaalsus kui selle tulemusel tekkiv homosotsiaalne kapital – samasooliste suhtlusvõrgustik – on suuresti normaalne nähtus.

Mürgiseks muutub homosotsiaalne kapital aga olukordades, kus inimesed püüavad oma tulevikku kindlustada võimalikult omasugustega ringkäendussuhteid luues. Bjarnegård on skeptiline väite osas, justkui oleksid naised vähem korruptsioonialtid. Ta usub, et pigem on neil lihtsalt vähem võimalust korrumpeeruda, sest homosotsiaalset kapitali leidub praegu veel rohkem meeste seas.

Loomulikult pole mingi unistus, et koos naiste sotsiaalmajandusliku positsiooni järjekindla paranemisega hakkavad vohama ka nende homosotsiaalsed käendusvõrgustikud. Küll aga võiks tõesti nii mehed kui naised võita sellest, kui kaoks kurja juur: parteid roogiksid oma süsteemidest välja võimalused kollaste kilekottide ja kaluribussidega toimetamiseks ning valitsekski demokraatlik võimaluste võrdsus, mis mõnikord toob edu mehele, mõnikord naisele.