Imbi Paju: homofoobia ja vihaga loova Eesti vastu

Imbi Paju. Foto: TOOMAS DETTENBORN.

Kui majandusmõtlejana üheks paremaks Põhja-Ameerika talendiks tituleeritud, loovat majandust käsitleva raamatu «Loovklassi jõud» («The Flight of the Creative Class») autor Richard Florida analüüsis riikide ja rahvaste innovatiivsust ja loovust, siis loovuse ühe indeksina kasutas ta suhtumist homoseksuaalidesse.

Homoindeks on loovmajanduse ja innovatiivse ühiskonna klassifitseerimisel oluline töövahend just sallivushoiakute seisukohalt.

Teadlane märgib, et «loov klass» ei koli ühest kohast teise pelgalt paremate töökohtade otsingul, vaid läheb sinna, kus on nende elustiilile vastav kvaliteet ja väärtused.

Florida leiab, et loovajastu toob kasu just neis paigus ja neile rahvastele, mis on vastuvõtlikud multikultuursusele, alternatiivsele elustiilile ning sallivusele teistsuguse suhtes. Sallimatud, homofoobsed ühiskonnad ei ole selle määratluse järgi eriti loovad, elujõulised ega atraktiivsed.

Florida märgib, et loovad inimesed, olgu need siis insenerid, ettevõtjad või kunstnikud, hindavad oma elukoha valikul tänavakultuuri, raamatupoode, kohvikuid, ökoloogilist elustiili, kunstigaleriisid, kõrgelt arenenud tehnoloogiat, multikultuursust ja etnilisust, alternatiivseid elustiile ja sallivust.

Teadlane ei piirdu «loomingulise klassi» mõiste lahtiseletamisel ainult suhtumisega homoseksuaalsusesse. Loova ühiskonna mõõdupuuks peab ta ka suhtumist naistesse, inimeste vanusesse, etnilisse tausta jne. Ta leiab et loovad, maailmale avatud keskealised ja vanemad inimesed tahavad ka elada ja kasvatada oma lapsi seesuguses keskkonnas.

Seega aitab sõbralik ja kultuurilt rikas ümbrus kaasa globaalsele loovmajandusele, meelitades ligi andekaid inimesi, turiste ja investoreid, ning annab riigile ja rahvale kõrge loovuspotentsiaali maine. See ei tähenda oma rahvuskultuurist kui põnevast loovast kapitalist loobumist, vaid vastupidi – omapära tõmbab uudishimulikke enda poole.

Eesti riigijuhidki kutsuvad kaasmaalasi ja andekaid välismaalasi Eestisse kolima. Presidendil on programm «Talendid koju». Kuid kui jälgida Eesti ajakirjandust ja seal esinevaid sõnavõtte vähemuste, naiste või homode teemal, mõjub meie riik pigem väikese postsovetliku, macho-kultuuri ja homofoobiat õhutava riigina.

Mida muud jääb üle arvata, kui mainekas ajakirjanik, teoloog või õigusekspert kuulutavad peavoolumeedias: «homod püüavad meid häbimärgistada», «homodel ei eksisteeri objektiivseid moraaliseadusi, mistõttu seavad nad kahtluse alla inimõiguste idee», «homoseksuaalsusega algab lääne ühiskonna allakäik», «homoseksuaalid oma nõudmistega häbimärgistavad heteroseksuaalseid mehi», «homoseksuaalsus on nakkav ning ohustab perekonda ja abielu», «homoseksuaalsus levib ja viib rahvuse degeneratsioonini», «homoseksuaalsus on moenähtus, mis nakkushaiguse kombel levima hakkab», «homod tahavad maailmas ülemvõimu», «homoseksuaalsus pole kaasasündinud, vaid valitud elustiil» jne.

Tuntud psühholoog ja kirjanik Georg Weiberg diagnoosis 1972. aastal sääraseid inimeses peituvaid sundmõtteid ja hirme homofoobiaks. Doktor Sigmund Freud on tõdenud, et noorukid läbivad oma arengus homoseksuaalse perioodi, mis võib vanemas eas tekitada latentset ehk varjatud homoseksuaalsust, millega kaasneb viha nende vastu, kes seda päriselt on.

Weiberg leiab, et homofoobia on haigus, ja mida raskem haigus, seda tugevam transferents, mis tähendab teisele oma soovide ja mõtete ülekandmist.
Äärmusjuhtudel viib see brutaalsete tagajärgedeni, nagu juhtus Hitleri Saksamaal ja Nõukogude Liidus.

Niisiis ei ohusta Eesti loovust ja innovatiivsust mitte homoseksuaalid, vaid homofoobia; mitte haritud ja andekad naised ega Neeme Järvi, nagu meedia mõnikord mõista annab, vaid sallimatus, egoism ja ligimesearmastuse nõrkus. 1936. aastal kirjutas mainekas inglise juudi ajaleht The Jewish Chronicles Eestist kui tolerantsuse saarest. Seda mainet võiks kanda Eesti praegugi.