N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ingrid Veidenberg: ikkagi inimesed!

Ingrid Veidenberg: ikkagi inimesed!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ingrid Veidenberg
Ingrid Veidenberg Foto: Hele-Mai Alamaa


Sel nädalal ilmusid linnapilti plakatid, mis algasid sõnapaariga «aga kui»: «…sinu poeg tahab abielluda mehega?», «…sinu majanaabriks on geipaar?», «…sinu õde armub oma sõbrannasse?», «…sinu sõbral on moslemist pruut?» Kümme erineva tekstiga lööklauset keskenduvad homofoobiale ja rassismile ning kampaania tegijate eesmärk on küsilausete kaudu ühiskonda mõtlema panna ja sedakaudu inimesi suuremale tolerantsusele suunata.


Plakatitelt vastu vaatav lähenemisviis toob välja teema paradoksaalsuse. Püüdes loosungite abil inimesi sallivamaks muuta, võib kampaania hoopis hiilivalt lõhestada ühiskonda. Küsimärgiga maailmapilt võib omandada väära sisu ja tõmbab sallivuse suurendamise asemel hoopis piire kokku.

Me hakkamegi vaatama inimesi selle järgi, kes on homo, kes lesbi, kes moslem, kes mustanahaline. Avalik osutamine üldisest massist eristumisele ühe tunnuse alusel on juba iseenesest mittesalliv, sest erisust toonitades jääb inimese muu olemus avamata.

Kas me suhtume kunstnikku A kui geniaalsesse loojasse või kui homosse, kes on heteroseksuaalsest kunstnikust B alaväärsem? Kas me hindame mustanahalise kolumnisti mõtteid vähemväärtuslikumaks valgenahalise omadest?

Me ei otsusta ühe isikutunnuse alusel inimese väärtuse ja vajalikkuse üle ühiskonnas. On tunda, et kampaania autorid ei kuulu vähemuste hulka, sest nende soov on panna enamust mõtlema viisil, mis ei pruugi olla vähemustele vastuvõetav. Kas vähemused tõesti tahavad, et neid identifitseeritaks ühiskonnas ühe erisuse kaudu? Julgen selles kahelda.

Kui minu töökaaslane on andekas ajakirjanik, siis ei ole tähtis, kas ta on gei, lesbi või mustanahaline. Sest ta on lihtsalt suurepärane inimene! Kui mul on poeg või tütar, siis ma armastan teda kui oma last, tingimusteta ja «aga»-deta. Armastus ja minu lapseks olemine on see tunnus, mille alusel teda identifitseerin, mitte tõsiasi, et ta tahab abielluda moslemiga.

On meie otsustada, kuidas me sallivuse mõiste sisustame – kas läheneme vähemustele kui täisväärtuslikele kodanikele või vastandame neid enamusele ühe tunnuse alusel. Kas me võtame neid inimestena, nagu me kõik, või eristame neid seksuaalse sättumuse, nahavärvi, päritolu, rahvuse või mõtteviisi poolest teistsugusteks.

Kampaania peaks rohkem teadvustama seda, mis on meil ühist, mitte erinevat. Enamuse ja vähemuse rõõmud, probleemid, hirmud, ihad ja soovid on üldinimlikult sarnased. Mitte keegi ei ole teisest alaväärsem seetõttu, et ta tahab abielluda samasoolisega või ta on mustanahaline. Tähtis on, et ühiskond väärtustab meid kõiki ühtmoodi – meie annete ja oskuste ning inimlikuks inimeseks olemise pärast.

Märksõnad
Tagasi üles