Mammi on säilitanud usu meestesse kui headesse lapsevanematesse.

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kas avalikus ruumis on liiga paju vihakõnet? Või on see kõik sõnavabadus? Mammi meelest ei tohiks meile inimlik võõras olla. Me ju oleme ometi uhked oma viisakuse ja harituse üle.

Ene Pajula

FOTO: Erakogu

Mammi kraamis kuuri ja kuulas iPodist raadiot. Jutt käis sellest, et meie avalikus ruumis on liiga palju vihakõnet. Küsiti ka rahva arvamust ja kõik kodanikud, kes võtsid vaevaks raadiosse helistada, olid seda meelt, et pole meil siin mingit vihakõnet. Meil on sõnavabadus ja asju tulebki nimetada õigete nimedega. Kui on must, siis näita ust ja need teised sõnad.

Mammi saab aru, et eestlase hinges pesitseb hirm saada alla neelatud, ära uputatud, sisse sulatatud ja rahvusena unustatud mõne suurema ja agressiivsema sissetungija poolt. See hirm on mammigi hinge pisikese pesa teinud, sest me oleme sajandeid elanud väikese kinnise ühiskonnana, kus iga võõras tähendas ohtu. Samas, ega me siis kuu peal ka ei elanud.

Siinsele tuulepealsele maale sattus alailma igasugust rahvast, kellega pidime õlg õla kõrval elama, olgu need siis rannarootslased, Peipsi-äärsed vanausulised, baltisakslased, juudid ja kes kõik veel. Setodki on pidanud ennast omaette rahvuseks, kellele eestlasega abiellumine olevat olnud alandav. Me oleme selle kõik üle elanud ja iseendaks jäänud, kuigi nii väikesele rahvale ei teeks väike veresegamine üldse paha.

Nõukogude ajal aitas meil selga sirge hoida teadmine, et oleme haritum, kultuursem, uutele asjadele vastuvõtlikum rahvas kui see, kes meid oma võimu all hoidis. Meie olime olnud mitu sajandit kauem kirjaoskajad ega söönud ajalehe pealt. Kuhu siis nüüd meie kultuur on kadunud?

Muidugi on hirm suurem, kui meie poole on teel mitte üksnes keelelt, vaid ka usu, naha- ja juustevärvilt erinevad inimesed. Aga see on õigupoolest globaalne hirm, maailm segunebki praegu hirmuäratava kiirusega. Ja ka eestlaste seas pole mitte kunagi olnud nii palju segaabielusid. On see hea? On see halb?

Vaevalt et keegi sellele küsimusele vastata oskab, see lihtsalt on nii ja ega meil olegi muud võimalust kui leppida. Sest kui me ikka ei saa Eestit Lätist ja Peipsi järvest Vabadussõja järel kehtestatud piiri mööda lahti kangutada ning läbi Taani väinade kuskile keset ääretut ookeani, või veel parem, Marsile, purjetada, siis peame arvestama sellega, et meie siin, maailmade ristteel, ei jää millestki puutumata. See paneb meie tugevuse proovile. Aga see, kui me viisakad kombed unustame, rõvedat kõnepruuki kasutame ning omavahel kiskuma läheme, ei tee midagi paremaks.

Mammi raputas ennast tolmust puhtaks, pani poeriided selga ja kohtas kohe esimesel tänavanurgal ühte ammust tuttavat, seitsmekümnendates meesterahvast, keda polnud ammu näinud. Mees asus vestlust arendama. Ütles, et kavatseb oma ülejäänud elu pühendada homoseksuaalsete inimeste elimineerimisele, mida iganes see siis ka ei tähendaks. Ja ta põhjendas ka, miks ta seda teeb.

Ta oli olnud noor, seitsmeteistaastane tööstuskooli õpilane, kes lõi ennast pühapäeval koos sõpradega üles ja läks Piritale patseerima. Istusid seal piirdetoru peal ja lobisesid omavahel. Ning siis tuli üks võõras mees, tegi nendega juttu, istus ka toru peale ning – oh õudust – näpistas mu vestluskaaslast tagumikust.

«See on täiesti loomuvastane asi,» pahandas meesterahvas. «Sellist asja lihtsalt ei tohi lubada,» kordas ta otsustavalt ja lisas veel mõned vihakõneks kvalifitseeritavad väljendid, mida mammi ei pea võimalikuks korrata.

Mammi kuulas ja mõtles, et taevas hoidku, seda meest on ahistatud ainult ühel korral ja sedagi kuuskümmend aastat tagasi. Peab ikka pikk mälu olema. Ja nii suur kättemaksuhimu, et valada oma ammune vaen välja terve inimeste grupi peale.

«Mind küll ükski homoseksuaal kunagi ahistanud pole, mitte iialgi,» ütles mammi meesterahva katkematu sõjaka vada vahele. «Ainult heterod!»

Kui mammi veel noor oli, siis juhtus seda tema ja ta tuttavate tüdrukutega kaugelt rohkem kui üks kord. Käperdamist ja näpistamist tuli ette täis trammis ja bussis, rääkimata tantsupidudest või muidu olengutest.

Hilisel õhtutunnil koju minnes tuli igaks juhuks käia keset sõiduteed, sest mõnest väravast liiga lähedalt mööda minnes võidi sind sisse tõmmata. Kaevata polnud kellelegi, sest täisvereliste heteroseksuaalsete meeste seisukoht kippus olema see, et mis siis nüüd nii väga häda on, kõigest kabistati natuke, niikuinii norivad tüdrukud seda ise. Ja kõigele sellele vaatamata ei lähe mammid loosungitega Toompeale, et nõuda heteromeeste elimineerimist.

Ega saa salata, muidugi meeldis mammile mehega voodisse minna ja lapsi saada. Aga mitte iga mehega.

See on ka üks põhjusi, miks mammile meeldivad homoseksuaalsed mehed. Küllap on nendegi hulgas igasuguseid, aga mammi tuttavad on juhtunud olema haritud, viisakad ja igati korrektsed mehed, kellega on olnud huvitav koos istuda ja kasvõi hommikuni maailma asju arutada, pelgamata, et vestluspartner teda õhtu loomuliku jätkuna mõnda voodisse sikutama hakkab.

Üldiselt arvatakse, et vanem põlvkond on homo- ja ksenofoobsem kui nooremad. Samas on mammi ja tema sõpruskond, keda paremal juhul võib pidada hilises keskeas olevaks, pigem avatuma hingega, võrreldes Varro Vooglaiu (sünd 1980), Martin Helme (sünd 1976) või kasvõi Urmas Reinsaluga (sünd 1975).

Võib-olla on mammi ja tema põlvkond kasvanud vabameelsemaks kuldsetel kuuekümnendatel, kui lääne noorte mässude kauge kaja jõudis ka raudse eesriide taha. Ja muidugi on mammi tutvusringis tulnud ette sedagi, et mõned nende lapsed on osutunud homoseksuaalseiks. Ja mida siis nendega teha? Elimineerida?

Pole tähtsamat asja kui see, et lapsed oleksid õnnelikud ja saaksid elus hakkama, mis tähtsust sel on, millise partneriga. Muidugi teeb kurvaks, kui pole loota lihaseid lapselapsi, aga samas on tänapäeval igasuguseid muid lapsesaamise viise, sealhulgas vana hea lapsendamine.

Mammi on õnnelik iga lapselapse üle. Mis vahet, kas laps kasvab homo- või heteroseksuaalses peres? Peaasi, et teda armastatakse. See, et lapsi kasvatavad ainult naised, emad, tädid, vanaemad, on Eestis suhteliselt tavaline. Eriti siis, kui mees kas enne või pärast lapse sündi jalga laseb. Seda, et lapsi kasvatavad mehed, juhtub hoopis harvemini ja seda võõristatakse rohkem.

Tegelikult ei saa mammi aru, miks eestlased eriti ei usu, et mehed laste kasvatamisega hakkama saaksid. Eriti umbusklikud on mehed ise. Kas nad lähtuvad sellest, et nad ise ei taha, ei viitsi ega oskagi lastega tegelda? Mammi on siiski säilitanud usu meestesse kui headesse lapsevanematesse.

Kui mammi veel ülikoolis käis, sündis nende kursusel õppival paaril laps. Lapse ema jäi sünnitusmajas rinnapõletikku, mida omakorda raskendas penitsilliinitalumatus. Noor ema vaakus mitu nädalat hinge, terve kursus käis verd andmas, ja kogu selle aja sai noor isa vastsündinuga põhimõtteliselt täiesti üksi hakkama. Jah, rinda ta ei andnud, aga pärast rinnapõletikku poleks seda saanud teha ka lapse ema. Ikka juhtub, et rinnapiima ei ole üldse või jätkub seda vaid mõneks kuuks. Nii et mis selleski siis nii väga erilist on, kui last kasvatavad kaks isa. Ega nad vaakumis ela. Laste ümber on nii ehk naa alati palju naisi: vanaemad, tädid, lapsehoidjad, õpetajad, naabrid...

Mammi ei saa aru, miks homofoobiat kristlusega põhjendatakse. Temal on alati olnud tunne, et Kristus oli homoseksuaalne. Sest miski ei kinnita vastupidist. Natuke ta vist Maarja Magdaleenaga semmis, aga sellegi seiga on kirikuloolased kahtluse alla pannud. Üldiselt ei näita miski, et naised Kristusele korda oleksid läinud. Patused, mõistuse ja tahteta olendid. Kui palju sajandeid kulus pärast Kristuse sündi, enne kui naised ennast tõestada suutsid? Ega ole päriselt tänaseni suutnud. Kristus oli mees ja ajas asju ainult meestega. Võib-olla mõtles Jumal homoseksuaalsuse välja selleks, et pisutki pidurdada maailma rahvastiku kasvu?