Milliseid vabadusi ja millises ulatuses oleme valmis loovutama, et kindlustada oma turvalisust? Seda küsimust esitame üleilmastunud maailmas ikka ja jälle ning väga erinevates valdkondades, alates riigi julgeolekust kuni iga inimese sisemise turvatundeni.

Piltlikustades: meil peab alati olema õigus paigaldada oma eravalduse uksele lukk, aga juhtida ukselinki surmav elektrivool oleks väär nii õiguslikult kui eetiliselt. Seega on turvalisuse tagamisel alati küsimus piiris, mida ei tohi ületada. Piir peab olema mõistlik ja see mõistlikkus kontrollitav.

Postimehes ilmuv dokument, mis puudutab Tallinna südalinnas tegutseva USA saatkonna turvalisuse tagamist, jõuab avalikkuse ette just seepärast, et ühiskond saaks tunnetada mainitud piiri olemasolu. Vastastikusel mõistmisel ja samadel väärtustel põhinevad tihedad sidemed ning koostöö Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel ei pea tähendama ainult administratiivset, valitsustevahelist läbikäimist – usaldus peab olema ka tavakodaniku tasandil. Muidugi kätkeb turvalisuse tagamine saladusi ja laiem avalikkus ei peagi vahest teadma iga nüanssi, küll aga saama infot, et olukorda tajuda ja hinnata.

Pole mingit põhjust kahelda selles, et iga välisriigi saatkond vajab turvatunnet, seega ka vastavaid meetmeid ja keskkonda. Tähelepanu ihkavad äärmuslased vahendeid ei vali. Ameerika Ühendriikide välisesindused on pidanud korduvalt üle elama rünnakuid ja provokatsioone. Paraku mitte ainult kaugetes islamiriikides, vaid selliseid juhtumeid on tulnud ette ka Euroopas, näiteks 2007. aastal Ateenas, kui saatkonnahoonet tulistati granaadiheitjast.

Demokraatlikus õigusriigis vajab ühiskond avalikku debatti selle üle, millise füüsilise ja virtuaalse tsitadelli võib julgeoleku eesmärgil endale püsti panna. Ei maksa unustada, et võim korrumpeerub ja täielik võim korrumpeerub täielikult. Ilma avaliku tähelepanu ja kontrollita võivad mistahes üllad kaitsemüürid ühel hetkel olla mitte enam kaitsvat, vaid ründavat laadi.

Rünnaku alla satuvad sellisel juhul täiesti tavalised inimesed, nende põhiõigused ja isikuvabadused. Isegi läbinisti õiglases demokraatlikus ühiskonnas võidakse jõuda olukorda, mille eest hoiatab George Orwelli romaan «1984», maailma, mida valitseb Suur Vend ehk absoluutne kontroll kõige üle.

Avalikkusel on õigus tunda huvi, kas kriteeriumid, mille alusel inimesi kahtlasteks sildistatakse, isikuandmeid töödeldakse ja andmebaase koostatakse, on proportsionaalsed. Ning loomulikult teada, millised on meie kokkulepped teiste riikidega neis küsimustes. Olgu tegemist kui tahes heade sõpradega.