Rait Kuuse

FOTO: sotsiaalministeerium

Mulle tundub, et tänases Eesti mehe kuvandis on kandval kohal mureliku alatooniga või kogunisti negatiivsed omadused, kirjutab sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse Postimehe arvamusportaalis.

Kas tõesti on nii, et mees joob tihti ja väga palju, on maast madalast riskiva elustiiliga ja satub seetõttu erinevatesse fataalsetesse hädadesse, ei õpi, töötab mustalt, satub pahatihti seadusega pahuksisse, ei pese hambaid, ei hoolitse oma naise ja laste eest, kaldub vägivaldsusele, vihkab teisi rasse ning vaevleb erinevate sõltuvuste ja pahede käes, mis viivad ta varakult hauda.

Samas selle lühikese, kuid värvika elutee jooksul suudab mees vaatamata kõigele teenida naistest rohkem ja tekitada sellega ühiskonna arengut pidurdava soolise palgalõhe ning jätta nad vananedes sootuks üksi (kui mitte varem). Ja siiski võtab mõni vahelduseks ka arvata, et  tegelikult on Eesti mees pehmo, mis pehmo ning ei suuda mehe ürgset rolli välja kanda. Kuidas seda selgitada?

Mina kasvasin üles keskkonnas, kus soorollid olid paigas: mehed tegid rasket tööd, mis «õigustas» enamjaolt ka ülemäärase alkoholitarvitamise, abielulahutus oli harukordne nähtus ja abieluväliste laste ning puudega laste olemasolu vaikiti lihtsalt maha. Kui majas või alevis oli mees, kes võttis vaevaks teha nn naistetöid, siis see oli kõigile ühtmoodi naljakas. Sellest räägiti ühetaolise iroonilise tooniga  kui mitte ilmselge halvakspanuga. Mees nimelt ei pesnud nõusid ega pesu ja muud taolist, mis liigitus naiste või siis (tütar)laste tööks.

Poisid olid koolis poisid ja tüdrukud olid tüdrukud, ühed käisid kooli kuuri taga suitsu tegemas ja teised mitte. Maailm tundus lihtne ja loogiline. Just nimelt lihtne ja loogiline selle jäikades mustvalgetes stereotüüpides. Ja mulle ei meenu, et keegi oleks sellist elukorraldust märkimisväärselt arutanud või muul moel tähelepanuväärseks pidanud. Kas sellise elukorraldusega ka rahul oldi, polnud samuti oluline, hoolimata sellest, et naiste kanda oli märksa olulisem koormus töö- ja pereelu klapitamisel.

Negatiivse alatooniga kuvand

Loogiliselt võttes ei peaks ma oma lapsepõlve stereotüüpe ja soorolle arvestades täna siin midagi arvama, vaid leppima Eesti mehe negatiivse alatooniga kuvandiga. Samas on midagi siiski valesti, või kui mitte valesti, siis nihkes. Nimelt ei tunne ma oma eakaaslaste seas just paljusid, kes sellele kuvandile vastaksid. Nii mina kui mu sõbrad mõtleme ja muretseme sarnaste asjade pärast, mis meie elukaaslasedki: kuidas läheb meie lastel, kas nad saavad hakkama lasteaias, koolis ja kas nad on edasiseks iseseisvuseks valmis, kuidas olla edukas oma töös ja muudes tegemistes, kuidas mitte jääda hariduses konkurentsis maha, mismoodi leida aega hobidele ning kas kaks korda nädalas sportimine on piisav, et püsida terve ja võimekas ka kõrges eas.

Samuti mõtleme me nõusid pestes või lauda koristades või siis lapsega lasteaeda jalutades suhetest ja analüüsime ning leiutame viise, kuidas jõuda paarisuhtes vajalike kompromissideni. Keegi meist ei tunne end selliste mõtete pärast halvasti või vähem mehelikuna. Teinekord on need küsimused ka meie omavahelise vestluse teemakski. Tõsi, tee tänase arusaamani oma rollist on meil kõigil olnud omamoodi nurgeline ja raske, eelkõige lõhe tõttu lapsepõlve ootuste ja tänaste nõudmiste vahel.

Kuid siin on kahtlemata üks aga – statistika kinnitab, et meie ei ole enamus. Eestis on endiselt alles eelviidatud ühiskonnamudeli järgi elav ja käituv mees, kes ei ole kohanenud modernse maailma pakutavaga ning üritab käituda pigem alateadlikult kui teadlikult iganenud soorollide piires. Meie ühiskonnas on justkui kaks põlvkonda erineva ajastu õhku hingavaid mehi, keda ei saa ühetaoliselt kirjeldada.

Lähisuhtevägivald

Küllap on asi selles, et igasugune muutus võtab aega ning meeste puhul on üleminek ühelt väärtussüsteemilt teisele alles toimumas. Ehk on ka traditsioonilised soorollid olnud meeste suhtes märksa jäigemad ja rangemad, seades kohati käitumisele ja olemisele rohkem piiranguid kui naistele. Kindlasti olete kuulnud lähisuhtevägivallast, kus ohvriks on naine.

Kui palju me aga räägime sellest, et on ka vastupidiseid näiteid? Kas meesohvritele on olemas sama hea tugisüsteem juhtunust üle saamiseks? Kas mees üldse saab, võib ja tohib olla lähisuhtes ohver või ei lähe see tema kuvandiga üldse kokku? Laiemalt tuleks neid küsimusi esitada mitte ainult lähisuhtevägivalla kohta, vaid kõigi nende tänapäeval vajalike oskuste ja teadmiste arendamise kohta, mis lubab mehel olla mees tema kõikides kaasaegsetes rollides.

Seega tasub pigem mõtiskleda mitte selle üle, et kuidas kirjeldada Eesti meest, vaid selle üle kuidas toetada vajalikku muutust. Mees peaks endiselt saama olla mees. Selle sõna parimas tähenduses.