Eesti algupärases koomiksimaailmas ilmub juba 1998. aastast pildilugu, kus iga päev keegi kolki saab, ära süüakse, kellegi üle irvitatakse või visatakse niisama haiget nalja. See viimane fraas kuulub «Mürakarude» koomiksi autori, Postimehe karikaturisti Urmas Nemvaltsi lemmikväljendite arsenali.
Mürakarude 5000: kümme parimat koomuskit
Tänases Postimehes ilmus karukoomiks, õieti koomusk, juba 5000. korda. Koomuski kesksed kangelased on kaks Mürakaru, üks kuri ja teine leebema loomuga, Hunt, Siga, Jänes, elukutseline vorstiõgija Võts, Kakuke, Täi ning palju muid toredaid elajaid, kellest paljudel olemas ka eluline prototüüp. Ning otse loomulikult Siil, kelle rolliks ja ülesandeks on olla karude poksikott või paremal juhul paanikat kütta. Siil, kellesse Nemvalts mõnikord paneb ka iseenda jooni, on ka kunstniku veebikodu Paanikaosakond vapiloom.
Sarja fännid on saanud nautida koomiksit ka raamatuis: ilmunud on «Karuaabitsaid» ja «Mürakarude viimased triibulised». Viimased seepärast, et 1998. aastal asendus koomiks uue sarjaga «Linnaloom». Kuid pisut enam kui aasta hiljem möllasid linnakeskkonnas juba taas Mürakarud ja autoril ei jäänud üle muud kui endine koomiks taastada. Otse loomulikult on iga endast lugupidava Mürakarude austaja kodusel seinal aasta läbi karukalender - muidu ju ei tea, millal tähistada ninavilepäeva või kuhu liigub liikuv püha.
«Mürakarudest» on nüüdseks saanud rahvusvaheline fenomen – mullu jõudsid Nemvaltsi metsalised üle lahe Soome, ilmudes raamatus «Metsän valtiaita ja muita ryökäleitä».
Postimehe arvamusportaal avaldab kunstniku Urmas Nemvaltsi enda valiku «Mürakarude» parimatest paladest.
Kirbutapp
Maa müdiseb
Rahutused
Pinged
Kinnisvara
Kriis
Nutiseade
Kortsud
Õppus