Kõrghariduse rahastamise mudel ja selle vastuvõetavus on ühiskonna seisukohalt väga olulised küsimused. Paraku tundub üldine diskussioon taanduma üksikisiku tasandile ehk arutlusele, kui palju tinglik tudeng võidab või kaotab kas siis ühiskonna poolt kinni makstud või laenuks antud haridusega.
Haridusminister püüab lahendust leida valitsusaparaadi liistudega, teatades krokodillipisarate saatel uuest maksust ja sellega kaasnevast vajadusest uusi ametnikke rahastada.
Mõte on seda kummalisem, et alles äsja on nii teaduskraadide taseme kui ka kõrgtehnoloogilise ettevõtluse finantseerimise juures selgunud mastaapsed puudujäägid töökorralduses ja põhimõtetes. Riigikontrolli auditi järgi ei suuda EASi toetuse saajad ekspordiga katta isegi oma väliskaubanduslikku jalajälge, keskmiselt 50 000 ja 100 000 krooni vahemikku jääv eksportkasum vaevalt et katab oma autode ja bensiini maksumuse.
Ka teadusinfrastruktuuri loomine on toimunud täpselt tagurpidi loogika järgi. Kaks kolmandikku raha on ära jagatud pisiasjadeks ja alles nüüd on otsustatud hakata üldse teekaarti koostama suurte, visiooni pakkuvate investeeringute jaoks. Sealjuures kujutlevad ülikoolide rektorid end ikka veel ettevõtjate klassi kuuluvate doktorivabrikantidena, kes vastutusel sisulise kvaliteedi osas peidavad end ebamääraste funktsioonidega «senati» taha. Milline vabrikuomanik loobuks värskelt remonditud ja pikaajaliselt sisseseatud spetsiifilistest ruumidest, nagu seda tehakse kogu Tartu Ülikooli füüsikainstituudi puhul?
Kas ei ole 500 aasta taguse ideega asutatud ülikoolid kui sellised üldse natuke ajale jalgu jäänud? Tol ajal ei tehtud neid kõrgtehnoloogilise majanduse jaoks ja diskussioon ei käinud internetikiirusega üle planeedi, kasutades enam kui 1000 miljardi lehe andmebaasi. Juba Wiki pakub igal teemal sekundiga informatsiooni, mis ületab seda, mis tudengil kaks nädalat peale eksamit veel meeles on. Reaalselt ongi üliõpilaste loengukoormus kaotamas oma osa. Seda rõhutab 3+2 Bologna mudel: professorid delegeerivad loengutunnid meelsasti «iseseisvaks tööks» ja seminarideks, mida viivad läbi kraadiõppurid.
Siin vast peitubki ka võti finantseerimise dilemmale. Kogu diskussiooni juures unustatakse ära, et üliõpilane on ise täiskasvanud inimene ja parimas eas tööjõud. Vaadates tehnoloogia «autahvlit», Chicago ajakirja Research and Development laureaate, leiame sealt firmad-rahvuslaborid-ülikoolid suhtes 2:2:1. Ameerika rahvuslaborid on reeglina ülikoolide hallatavad organisatsioonid, kus rühmajuhid on ka ülikooli professorid ja töö käib üliõpilaste aktiivsel osavõtul. J1 viisapoliitika võtab meelsasti vastu arengumaade noori ja keegi ei küsi neilt õpetamise raha tagasi, kui nad kodumaale lahkuvad. Asi ju selles, et nad on kulutuse ise ammu välja teeninud!
Reaalteadustes on ka meil üliõpilased kujunenud väärtuslikuks abiks igasuguste uurimisprogrammide läbiviimisel. Magistri- ja doktoritööde temaatika on nende programmide orgaaniline osa. Et riigikassa ülevoolamist kinnisvara mahamüügi abil enam ajaloos ette näha pole, peaks tõsiselt kaaluma kõrgema hariduse omandamist läbi teadus- ja arendustöö praktika juba noorematel kursustel.
Loomulikult tuleb loobuda noore aju kujunemisprotsessi katkestamisest sõjaväekohustusega, see annab ka kohe veel ühe lisa-aasta tööks ja õppimiseks. Ülikooli administratsiooni ülesandeks jääb paindlike eriprogrammide vormistamine ja haldamine, samuti vastutus ameerikaliku tööstiili – rahvuslaborite-ülikoolide kombinatsiooni tehnoloogilise efektiivsuse realiseerimisel.
Lisaks spetsialiste kasvatavate kutseliste teadlaste eneseteadvuse ning motivatsiooni tõstmisele peaksid haridusministeerium ja ülikooli administratsioon seadma oma eesmärgiks ka üliõpilaste majutamise-toitlustamise lahendamise baastasemel (ka nt. Oxfodis on tudengitel võimalus kasutada ühiseid söögisaale ja majutust, mis on meie mõistes väga tagasihoidlik). See on ühiskondliku tööjaotuse mõte ning üliõpilaselt kolme naha koorimine, sundides teda intellektuaalse kasvuperioodi ajast veel «burkse keerama», pole millegagi õigustatud, see on lihtsalt ühiskondlik vägivald.
Vaatamata tagurpidi tehtud investeeringutele, on meil siiski üsna adekvaatne instrumentaalne baas ja muu infrastruktuur olemas. Hooneid jääb füüsikainstituudi näitel ilmselt ülegi, ka analoogne ehitis Tallinnas on juba kolmveerand osas tühi ja sobiks oma päikeseliste siseõuedega suurepäraselt ühiselamuks.
Kui nüüd värske kõrgkooli lõpetanu ehk kaasaegse orjandusliku formatsiooni üle-elanu leiab sobiva koha laias maailmas, siis pole see «kodumaa reetmine», vaid ühiskonna ja hariduse atraktiivne kvaliteedimärk.