Juhtkiri: vaen ei ole lahendus

Bukaresti südalinnas elab palju mustlasi ja pesu kuivatatakse seal lausa tänaval. Foto: Inga Höglund

Euroopa on leidnud endale ühise vaenlase: mustlased. Mõne nädala eest läks Prantsusmaa nii kaugele, et hakkas selle rahva esindajaid riigist välja saatma, tehes seda põhjendusega, et nood suurendavad kuritegevust.

Mõni aasta varem läks sama teed Itaalia. Pahameel üha suureneva migratsiooni pärast on fokuseerunud pahameeleks ühe rahva vastu.

Ka Eestis on mustlastega seostatavaid kuritegusid. Neil, kes ilma jäänud varast või lausa lähedastest, on õigus olla pahane. Kuid on oluline meeles pidada, et silma paistavad rahva seast pahatihti just halvemad.

Eestis, nagu ka kogu Euroopas, on ka seaduskuulekaid mustlasi. Kuid nende tegemistest ei räägita, või kui räägitakse, ei seostata neid mustlastega, rääkimata üldistamisest kogu rahvusele.

Klassiühiskond, mille tulekut Euroopasse ennustatud on, on mustlaste näol teoks saanud. Põlvkondade kaupa ei ole neil võimalik oma sotsiaal-majanduslikku olukorda parandada. Kui püüda probleeme lühidalt kokku võtta, võib seda teha järgmiste sõnadega: vaesus, hariduse puudumine, perspektiivitus.

Samast räägib ka Eestis tegutsev romade selts: vaja on haridust, mis annaks mustlastele uue perspektiivi ja aitaks nad kastist välja enne, kui see järgmise põlvkonna jaoks kinnistunud on. Rahvuse alusel tagakiusamise asemel on vaja aktiivset, ja mis peamine, tõhusat lõimimispoliitikat.

Sest seda, kui kerge on võtta ühe rahvakillu suhtes hindavat, ülalt alla vaatavat hoiakut, eriti kui ollakse sellest rahvakillust ajaloolistel põhjustel paremas olukorras, näitab ka eestlaste endi kogemus.

Aastatel 1833–1875 kirjutatud kirjades nimetab baltisakslane Georg von Schulz eestlasi napi haridusega, vihkavateks ja põikpäisteks. Tõepoolest, tuleb tunnistada, et võisime toona oma erineva ajaloolise olukorra tõttu näida hea hariduse saanud ja avara maailmavaatega baltisakslastele vähemalt sama väheväärtuslikuna, nagu praegune Euroopa näeb mustlasi.

Valdavalt demokraatlik 20. sajandi Euroopa oli juba tunnistajaks õhutatud vaenule ühe rahva vastu, mis kulmineerus selle rahva süstemaatilise hävitamisega. Süstemaatiline vaen liigikaaslaste vastu, mille kohta praegu tahaksime uskuda, et see kuulub vähemalt sajandite taha, sai teoks toonaste inimeste heakskiidul.

Tõsi on see, et mustlased on kujunenud Euroopa jaoks probleemiks. On tõsi, et integratsiooni- ja sotsiaalabiprojektid alati ei toimi. On tõsi, et Euroopal ei ole praegu head lahendust, kuid seda tuleb otsida. Vaenu õhutamine ei ole see, mis olukorda lahendada aitaks.