Kreeka võlgade tagasimaksetähtajad kukuvad iga kuu, peaaegu iga nädal: näiteks 5., 12., 16. ja 19. juunil. Kreeka vasakpoolse konglomeraaterakonna Syriza valitsus mängib pokkerit ülejäänud eurooplaste närvide arvel.
Juhtkiri: Kreeka pokkeribluff kuristiku serval
26. mai 2015, 10:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näeme nii peaminister Aléxis Tsíprast kui rahandusminister Giánis Varoufákist teleuudistest iga kord, kui on lähenemas mõni laenu tagasimaksmise või selleks vajaliku kokkuleppe sõlmimise tähtaeg. Ingliskeelses meedias ja nende eeskujul meilgi kordub sõna «grexit» – jutud sellest, mis kõik Kreeka eurotsoonist lahkumisega kaasnevat, kollitavad meid taas regulaarselt alates Syriza Ateenas võimule saamisest selle aasta jaanuaris. Traditsiooniliselt Euroopa ühisraha suhtes skeptilised angloameerika majanduskommentaatorid räägivad sellest kui peaaegu kindlasti sündivast faktist.
Kas on põhjust paaniliselt «grexitit» karta? Pigem mitte. Seda, et Kreeka eurotsoonist lahkumist ja sellele järgnevat doominoefekti ei usuta, kinnitab ka finantsturgude võrdlemisi rahulik reaktsioon Tsíprase ja Varoufákise mistahes juttudele.
Esiteks on Kreeka avalik arvamus väga selgelt eurotsoonist lahkumise vastu ning ka Kreeka poliitikud ja ametnikud kinnitavad igal võimalikul juhul, et ei soovi ühisrahast loobuda. Samas toetab avalik arvamus Syriza valitsuse «punaseid jooni» läbirääkimistel rahvusvaheliste laenuandjatega – ei soovita edasisi kärpeid. Peaminister Tsíprasel on vaja oma rahvale näidata, et valitsus võitleb viimase piirini valimiste eel antud lubaduste eest. Nii sünnivadki ka hädavajalikud, Kreekale eluliselt tähtsad kokkulepped viimastel minutitel.
Teiseks on olukord ülejäänud Euroopa ning eriti eurotsooni jaoks hoopis teistsugune kui võlakriisi kõige hirmutavamatel päevadel, sest eurotsoon on kriisideks paremini valmis. Meenutagem kasvõi meie oma vaidlusi Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (ESM) liitumise üle. Seda liitumist sõimati Kreeka pensionäride poputamiseks meie pensionäride arvelt jne. Tegelikult on aga nii ESM kui rida muid kriisi haldamise samme toonud meid selleni, et praegu pole stsenaarium, et Kreeka kokkukukkumise järel langeksid doominokividena teisedki Euroopa riigid, enam kaugeltki samavõrd usutav, kui see oli veel kolm või neli aastat tagasi.
Ja viimaks. Mis siis, kui Kreeka tõepoolest loobuks eurost, teeks krõksti «grexiti»? Kreeka uus raha odavneks euro suhtes järsult ning sealsete palkade ja pensionide eest saaks osta väga vähe teiste riikide kaupu. Ülima tõenäosusega on see stsenaarium inimeste jaoks valusam kui kontrollitud kärped ning ilmselt sulaks ka Syriza praegune suur populaarsus kiiremini kui kevadine lumi. Nii blufivadki Tsípras ja Varoufákis kuristiku serval, ent nad ei taha sugugi sealt alla kukkuda.