Marika Kirch: pagulaste kvoot ja kodakondsuseta inimesed

Marika Kirch Foto: Erakogu

Euroopa Liidu lõunapoolsetele riikidele kaela langenud pagulaste probleem puudutab loomulikult kõiki EL riike. Selge on see, et pagulaste pealetungi ei saa jätta ainult piiririikide mureks. Selles peab osalema ka Eesti kui EL liige. Küsimus on – kuidas, kirjutab psühholoog ja sotsioloog Marika Kirch.

Jälgides tuliseks muutuvaid arutelusid sel teemal näeme, et neis osalejad räägivad tihti üksteisest mööda. Üks asi on pagulaste tulevik ja heaolu, nende inimlik kohtlemine ja vastuvõtmine. Teine asi on riikide pagulaspoliitika. Kui pagulaste vastuvõtmisel on esikohal humanitaarsed kaalutlused ja inimlik kaastunne jmt argumendid, siis riikliku poliitika loomisel tuleb lähtuda kogu riigi ja siin elava rahva olevikust ja tulevikust.

Pagulaste probleemi arutatakse väga sageli tuues põhjenduseks vaid isikliku kokkupuute ja kogemuse põhjal tekkinud argumendid. Hiljuti teles kuuldud väide: Eestis elavad aafriklased on nii meeldivad inimesed, et nad mingit ohtu keelele, kultuurile ega integratsiooniprotsessile ei kujuta. Täiesti loomulik ju – mis ohtu võiks kujutada kena mustanahaline tudeng, rastapatsidega teenindaja, arvutifirma tõmmu programmeerija võika sõja jalust siia sugulaste juurde saabunud ukraina pere?

Riiklikul tasemel ei ole aga pagulaste küsimusainult üksikute inimeste saatuse ja aitamise küsimus, vaid immigrantide ja mittekodanike määra küsimus ühiskonnas. Muidugi suudaks Eesti ühiskond ühekordselt vastu võtta 300-400 aafrika pagulast, kui oleks teada, et järgmine kord tekib vajadus samasugusele hulgale ühiskonnas koht leida näiteks viie aasta pärast. Kui aga selline hulk hakkab  saabuma igal aastal või isegi mitu korda aastas, siis on see küll oht nii eesti keelele kui kultuurile, aga võib-olla ka sisejulgeolekule. Keegi ei suuda öelda, mitmenda pagulase saabumisest alates olukord muutub kriitiliseks.  See teeb ettevaatlikuks.

Lisaks tekitab loodav EL kvoodi-süsteem küsimuse -- kas nüüd hakkabki nii olema, et keegi Brüsselis arvutab mingi talle pähe tulnud valemijärgi välja kvoodi ja meie hakkame siin ise kaasa rääkimata seda vabatahtlikult täitma? Sellest keeldumine tähendaks ju sallimatust, suletust ja Ungariga samasse ritta sattumist.

Peamiseks indikaatoriks, mis annab aimu immigrantide probleemist ühiskonnas on eelkõige kodakondsuseta inimestes osakaal. Nagu näha ei arvesta seda ELi kvoodi-valem. Kodakondsuseta inimeste osakaal näitab mitte-integreerunute osaühiskonnas. Vaatamata sellele, et kodakondsuse põhimõtted riikides on erinevad, peaks see olema üks indikaator, mille alusel pagulaste kvooti riikide vahel jagatakse. Eestis on nö kodumaata inimeste arv juba praegugi suur võrreldes enamuse teiste EL riikidega.

Kui muuta meie pagulas- ja üldse immigratsioonipoliitika liberaalsemaks, siis tuleb kogu ühiskonnal  vastutada sellele  järgnevate protsesside eest. Kuidas me suudame tagada kõigile siin elavatele inimestele inimliku elu? Vastutustundetu oleks väita, et ega pagulased siia kauaks jää, vaid liiguvad nagunii esimesel võimalusel soojema kliima ja parema hoolekandega riikidesse. Siis ei anna me probleemi lahendamisse ELis ju tegelikult mingit panust!

Kui iseenda tulevikus ei olda kindlad – ja seda eesti rahvas praegu ei ole -- siis rahvas ilmselt ei soovi avada pandora laegast, mille eest pärast keegi vastutust ei võta. Näiteid liiga vaba (et mitte öelda kontrollimatu) immigratsioonipoliitika pahupoolest on kuulnud ka maal elav tädi Maali. 

Veel üks oluline põhimõte vääriks märkimist. Kui vastuvõetud pagulastele tagatakse hoolekande valdkonnas teatud garantiid, siis ei tohi need olla suuremad kui need, mis meie enda inimestele kehtivad. Näiteks hooldekodu ühele inimesele kulutatud ressursid.

Eesti rahvas ei ole sugugi abistamise vastu – vaadake mitmesuguste annetuskampaaniate tegijate arve ja annetatud raha hulka – aga oma jõudu ja ressursse tuleks kainelt hinnata.