Veiko Spolitis: usaldamatuses killustunud poliitmaastik

Veiko Spolitis Foto: Toomas Huik

Lätis toimuvad selle nädala lõpus üldvalimised. Politoloog Veiko Spolitise arvates on vaatlejate suurim hirm, et hääletama läheb vaid napilt pool hääleõiguslikest inimestest.
 

Järgmise nelja aasta poliitiline maastik Lätis saab aina selgemad jooned. 86 praegu ametis olevat rahvasaadikut kavatsevad valimistel osaleda, kuigi praegune seim on äärmiselt ebapopulaarne ja ühiskondlikud liikumised on kutsunud valijaid üles neid saadikuid valimissedelitelt maha kriipsutama.

Valimisseaduse muudatused muutsid ka poliitiliste jõudude taktikat, kuid Läti poliitilise kultuuri paranemist ja usalduse taastumist demokraatliku korra suhtes võib oodata alles 2014. aasta üldvalimiste ajaks. Nii on praegu  vaatlejate põhiline hirm see, et valimistel osaleb veel vähem kodanikke kui 2006. aasta valimistel, mil hääletamas käis 60,1 protsenti valijaist.

Oligarhilised erakonnad, kes ikka veel käivad kohut 2006. aasta valimisrikkumiste pärast, on jälle väga lähedal valimiskampaaniatele seatud kümne miljoni kroonise piirmäära ületamisele.

Majanduselu hakkab küll taastuma, kuid Parexi panga saneerimine, 7,5-miljardilise euro-võla tagasimaksmine, eelarve tasakaalustamine kaheksa miljardi krooni võrra ja võimalik pensionite kärpimine – kõige sellega hakkama saamine tõotab olla tulevastele Läti rahvasaadikutele paras peavalu.

Keskvalimiskomisjonile on tänavusteks parlamendivalimisteks esitatud 13 valimisnimekirja. Tuleb tõdeda, et Läti parteipoliitiline maastik on jõudnud tagasi 1993. aastasse, mil toimusid esimesed iseseisvusjärgsed vabad valimised.

Pärast 2006. aasta valimisi on peale kristlike demokraatide tulnud juurde erakonnad nimedega Toodetud Lätis, Rahva Kontroll, Presidentaalse Vabariigi Eest, Daugava Lätile ja Viimane Erakond.

Erakondadele valitud nimed näitavad olukorra tragikoomilisust ja kindlasti tuleb lisada fakt, et sotsioloogilised küsitlused ei anna neile erakondadele isegi mitte lootust ligineda valimiskünnise ületamiseks vajaliku viieprotsendilise toetuseni.

Septembri alguses korraldatud küsitluste järgi säilitas 22-protsendise toetuse pahempoolne valimisliit Kooskõla Keskus. Parempoolne valimisliit Ühtsus asub 18,7 protsendiga teisel kohal. Küsimus on selles, kas parlamenti pääsevad kaks, kolm või neli valimisliitu.

Arvestades, et 29,2 protsenti valijast pole veel oma otsust teinud, saavad määravaks massiivsed telereklaamikampaaniad viimase kahe valimiseelse nädala jooksul.

Vahepeal on ilmunud kaks raamatut, millest üks paljastab endise sideministri ähmaseid tehinguid tollimaksust kõrvalehiilimiseks ning teine Andris Šķēle, Ventspilsi linnapea Aivars Lembergsi ja Itera Latvija gaasiettevõtte omavahelisi kokkuleppeid ärastada Läti merelaevandus.

Ja ikkagi näitavad sotsioloogilised küsitlused, et oligarhilise valimisliidu Hea Läti Eest toetus on kasvanud 7,8 protsendini, samas kui Ventspilsi linnapea rahastatud Põllumeeste ja Roheliste Liidu toetus on püsinud pea muutumatuna 10,7 protsendi juures.

Kahed eelmised valimised on näidanud, et kahe valimiseelse nädala jooksul on demokraatlikud jõud siiski suutnud oma toetajaskonda kümne protsendi võrra kasvatada, ning praegugi on Ühtsuse ja Kooskõla Keskuse toetus pidevalt suurenenud.

Võitlus suurema esindatuse nimel parlamendis on äge. Juba praegu võib ennustada, et Ühtsus ja Kooskõla Keskus kui mitteoligarhilised jõud saavad enam kui 65 protsenti kohtadest sajaliikmelises seimis.

Ülejäänud 35 protsendi pärast võitlevad Põllumeeste ja Roheliste Liit, paremäärmuslik Kõik Lätile ja Hea Läti Eest. Praegu tundub, et Kõik Lätile jääb 4,7-protsendise toetusega parlamendist eemale, viimase kahe nädala jooksul pole tekkinud ka sedasorti skandaali, mis võiks valijate meelt otsustavalt muuta.

Erinevalt kahest eelmisest üldvalimisest ei asu korruptsioon enam valimisdebattide keskmes, sest loodud on korruptsioonitõrje büroo. Samas on selle juhi perekond kõrvuni võlgades, nagu hulk teisigi praeguseid poliitikuid.

Olulisimaks valimisteemaks on töökohtade loomine ja majandusstruktuuri muutus, mis hõlmab endas ka põhimõttelisi muutusi haridussüsteemis. Topeltkodakondsuse andmine ELi ja NATO liikmesriikide kodanikele on samuti enamiku etnilisi lätlasi esindavate valimisliitude programmides.

Läti valimisseaduse järgi tuleb valimisprogramm esitada kahes versioonis: lühikeses ja täisversioonis. Seoses sellega, et viimase nelja aasta jooksul ei osanud umbes 45 protsenti valijaist öelda, kelle poolt nad hääletaksid, on oligarhiliste erakondade suhtekorraldajad suutnud meedias ulatuslikult levitada arusaama, et tavainimesed erakonna programme niikuinii ei lugevat.

Seega pole sotsioloogilistest küsitlustest julgustatuna näiteks Põllumeeste ja Roheliste Liit ning Kooskõla Keskus viitsinudki keskvalimiskomisjonile oma valimisprogrammi täisversiooni esitada.

Ühtsus ja mõned väiksemad erakonnad lubavad töötada selle nimel, et Lätis seatakse lõpuks sisse kohustuslik tuludeklaratsioon, ja Valdis Dombrovskis on peaministrina lubanud, et kohustuslik tulude deklareerimine algab Lätis 2011. aastal. Kuid ka 2002., 2007. ja 2008. aastal lubasid toonased peaministrid sedasama.

Kuigi valimisliidud Ühtsus, Kõik Lätile ja Inimõiguste Eest Lätis pooldavad tuludeklareerimissüsteemi sisseseadmist, nagu ka valimiskampaaniate rahastamise piiramist seadusega ja erakondade rahastamist riigi eelarvest, on siiski nende praeguseks koalitsioonipartneriks Põllumeeste ja Roheliste Liit, kelle põhirahastaja on kriminaalkuritegudes süüdistatav Aivars Lembergs, kellel on keelatud riigist lahkuda.

Poliitilise maastiku killustatus on loonud kroonilise usaldamatuse ja valitsusliidud on juba teatanud, kellega nad kindlasti ei soovi koalitsioonis olla. Nii jätkavad etniliste lätlaste erakonnad 19 aastat kestnud lühinägelikku poliitikat.

Kõik Lätile ja Ühtsus on teatanud, et ei lähe Kooskõla Keskuse peaministri juhitud valitsuskoalitsiooni. See viitab, et Ühtsuse konservatiivseim tiib Kodanike Ühenduse Erakonnast määrab mängureegleid ja eitab võimalust luua üleüldine kokkulepe läti ja vene kogukonna vahel.

Valitsuskuluaarides spekuleeritakse praegu kahe võimaliku valitsuskoalitsiooni moodustamisega. Esimesena vaetakse võimalust moodustada koalitsioon Ühtsuse eestvedamisel, kaasates Põllumeeste ja Roheliste Liidu ning valimisliidu Kõik Lätile. Ühtsuse juhtimisel jätkataks etniliste lätlaste euroopalikku orientatsiooni.

Teine võimalus on, et Kooskõla Keskuse juhtimisel luuakse koalitsioon Põllumeeste ja Roheliste Liidu ja Hea Läti Eest osalusel ning orienteerutakse n-ö endisele emamaale – Venemaale. Tegelikult ei teeks kumbki neist koalitsioonidest lubatud lõppu oligarhiale, sest mõlemad sisaldavad oligarhilisi erakondi, samuti jätkuks siiani Läti poliitilist kultuuri mürgitanud rahvusliku vastasseisu poliitika.

President Valdis Zatlers seevastu on otsustanud valimiskampaania ajal olla erapooletu, rõhutades vaid, et valimiseelsel päeval kutsub ta Läti valijaid üles valimistest osa võtma, sest karta on, et valimiskastide juurde tuleb vaid pool hääleõiguslikest.

Valimisvõitluse pingelisust näitab ilmekalt Läti Raadio peadirektor, kes keelas intervjuu peaminister Dombrovskisega olukorrast riigis, viidates seadusele, mille järgi ei tohi anda eelisseisundit ükskõik millisele erakonnale.

Samas mõjutas näiteks Läti TV uudistoimetuse juhataja Mareks Gailitis reportereid suhtuma soosivalt tema enda lemmikusse – Hea Läti Eest –, kuid pärast ajakirjanike üsna leebeid proteste see skandaal vaibus.

Sõltumatu ja erapooletu meedia puudumine annab võimaluse massiliseks ajupesuks. Sellele on juba viidanud ka Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni liikmed, kes on teatanud, et valimisi vaadeldes pööravad nad suurt tähelepanu just meediakajastusele.

Läti valimised on erilise tähtsusega Eesti ja Läänemere regiooni jaoks. Neil valimistel pannakse proovile Läti valimisseaduse muudatused, mille kohaselt peavad valimised toimuma ilma peibutuspartideta.

Läti poliitikas käib põlvkondade vahetus, sest Rahvarinde aegadest välja kasvanud poliitikud olid osalised rängas majanduslanguses: Läti sattumine nõnda sügavasse kriisi oli suuresti seotud poliitikute omavoli ja naiivsete kodanike järelevalveta jäetud seadusandlusega.

Juhul kui Kooskõla Keskus ja oligarhilised erakonnad peaksid moodustama enamuskoalitsiooni, ei saa välistada ühiskondlike gruppide aktiviseerumist ja põhiseaduse artiklite 78 ja 79 kasutamist, mis lubab lisaks presidendile kümnendikul valijaist algatada pärast valimisi parlamendi laialisaatmise.

Ent kui parlamendis moodustaksid ajalooliselt suure häälteenamusega koalitsiooni Ühtsus ja Kooskõla Keskus, kes eemaldaksid võimult oligarhilised erakonnad ja annaksid venekeelsele erakonnale valitsemisvastutuse, peaksid nad kiirkorras tegema muudatusi ka põhilistes maksupoliitikat ja õigusriiki käsitlevates seadustes. See lubaks teha lõpu Läti oligarhiale, leida ühise keele Läti eri rahvuste vahel ja muuta Läti valitsemise jätkusuutlikuks.