Nädalavahetusel toimus Reformierakonna suurkogu. Taavi Rõivas rääkis seal peetud kõnes: «Lubasime valimistel jätkata tööjõumaksude langetamist ning majanduskasvu soosiva ettevõtluspoliitika ajamist ning seisame selle eest ka nüüd. Me teame hästi, et maksukoorma nihutamine inimeste töiselt tulult tarbimisele aitab kiirendada majanduskasvu ning luua senisest kõrgema palgaga töökohti.»
Vaid mõned päevad varem kinnitas Foorumi saates minister Hanno Pevkur, et temale teada olevad ettevõtjad on õnnelikud sotsiaalmaksu langetamise üle ühe protsendipunkti võrra. Tegelikult tundub, et keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes selle maksulangetuse tõttu rõõmust lakke hüppaks. Kui öelda, et see maksulangetus viib riigieelarvest umbes 90 miljonit eurot välja, siis korrutatakse, et ka tulumaksu langetamine algas kunagi ühest protsendipunktist.
Protsentidest on saanud poliitikute jaoks tõsine manipuleerimisobjekt. Protsendi viga on aga selles, et protsendi eest ei saa osta kütust ega määrida seda või asemel leiva peale – mõlemal juhul on ostuks reaalseid eurosid vaja. Protsent sõltub väga palju sellest, mida me võrdleme. Kui näiteks võrreldavad palgad erinevad kordades, on ka protsentide taha vaatamine möödapääsmatu.
Kui Reformierakond on väga uhke selle üle, et tulumaksu on langetatud aastate jooksul 26 protsendilt 20-le, siis vaatame lihtsate arvutustega, kelle jaoks sellest enim kasu on tõusnud. Arvutuste tegemisel olen arvestanud ka kogumispensioni kehtiva 2-protsendilise maksega ja töötaja 1,6-protsendilise töötuskindlustusmaksega.