Raivo Vetik FOTO: Peeter Langovits

Sel nädalal ilmuva Eesti inimarengu aruande autorid püüavad ületada seni ainuvõimalikuna tundunud sotsiaalpoliitiliste mudelite – heaoluriigi ja neoliberalismi – ühekülgsust, pakkudes nende teatud elementide nutika seostamise kaudu välja uue sünteesi, kirjutab Raivo Vetik, Eesti inimarengu aruande peatoimetaja.

Tellijale Tellijale
Inimarengu aruande olulisemad punktid
  • Sotsiaalse süsteemi tagasiside nõrkus
  • Parem haridus ei kindlusta paremat palka
  • Haridussüsteemi suurimad lõksud on seotud venekeelse kooliharidusega
  • Keskmise palga lõksu ohver tervikuna on Eesti majandus
  • Võimestamisstrateegiate kõige laiem ühisnimetaja on innovatsioon
  • Eesti arengu nõrgad kohad ja haavatavus: kogemuste ja oskuste vähesus ning sotsiaalse süsteemi toimimise loogika

Kui tervikuna on Eesti areng taasiseseisvuse ajal olnud erakordselt kiire ja paljude teiste saatusekaaslastega võrreldes ka väga edukas, siis viimase kümnendi trendide analüüs toob välja ka meie nõrgad kohad ja haavatavuse. Sellel on kaks allikat: ühelt poolt kogemuste ja oskuste vähesus, teiselt poolt sotsiaalse süsteemi toimimise loogika. Kui esimene on põhimõtteliselt ületatav ning meil ongi palju suurepäraseid edulugusid, siis teise puhul on riskid ja haavatavus olemuslikud. Neid täielikult vältida ei saa, võimalik on vaid leevendamine.

Lühikese ja tabava diagnoosi leiame presidendi kõnest Eesti Vabariigi 95. aastapäeva tähistamisel: «Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.» Eesti jätkusuutlik kohanemine nii globaalsete kui ka sisemiste muutustega eeldab majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist innovatsiooni. Selles võtmes pakub aruanne välja tehnoloogia-Eesti, sotsiaalsete investeeringute ja visuaalkultuuri edendamise ideed, mis kujutavad endast võimalikke strateegiaid Eesti arengu võimestamiseks.

Selles võtmes tuleks tõlgendada ka viimaste aastate vaidlusi Eesti arengumudeli üle, milles võib näha kaht vastandlikku tendentsi. Esiteks, eri poolte arvamused lahknevad kohati väga tugevasti, sest lähtuvad sotsiaalse välja vastandlikelt positsioonidelt. On täiesti mõistetav, et ametiühingud ning tööandjad võivad näiteks palgapoliitika küsimusi näha erinevalt. Samal ajal tõestab tegelikkus ka üllatavate koalitsioonide võimalikkust. Näiteks pärast viimaseid valimisi esitasid tööandjate keskliit, kaubandus-tööstuskoda ja ametiühingud riigikogule ühise riigireformi tegevuskava, nähes ka majandusküsimusi samalt positsioonilt. Sellele eelnenud tööandjate keskliidu manifest oktoobrist 2014 väljendas samasugust hoiakut, seades eesmärgiks mitte ainult Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime, vaid ka töötajate heaolu.

Kuidas selliseid üleskutseid tõlgendada? Kas asjad ongi nii, nagu näivad, või on see pigem vaikus enne tormi? Kumb neist tendentsidest hakkab Eesti 2015. aasta järgses arengumudelis domineerima? Võib eeldada, et vastus neile küsimustele ei sõltu mitte ainult ühiskonna eri huvigruppide või poliitiliste parteide vahekordadest, vaid ka käimasolevate sotsiaalsete muutuste ulatusest ja sellega kaasnevate väljakutsete suurusest. Kui väline oht ületab süsteemi valuläve, siis pannakse seljad kokku, sest terviku kohanemine nõuab seda.