Meisi Volt: Viini vikerkaarel

«Kroonika 1000» tähistamine restoranis Merineitsi. Meisi Volt Foto: Erlend Štaub

Esimest korda Eurovisiooni lauluvõistlust külastades sattusin ajaloolisele hetkele. Ilmselt pole Eesti vastu nii palju huvi tuntud 2001. aasta võidust saadik, kui Tanel Padar ja Dave Benton Ivar Musta legendaarse «Everybodyga» võistluse kinni panid. Oli lausa kahtlus, et ega võit taas meile tule.

Elina Born ja Stig Rästa said viimase kirjutatud looga «Goodbye to Yesterday» kena 7. koha. Kõrge tulemuse tõi ilmselt võluva duo meeldejääv vanaaegne lugu kahe tümaka vahel ja Elina silmadesse õigel hetkel ilmunud pisar, mis miljonite inimeste südamesse puges. Lisaks leidis lauljatar ideaalse aja, et oma debüütalbumit promoda.

Eesti delegatsiooni juhi Mart Normeti sõnul olevat välismaise pressi huvi olnud suurem ainult Rootsi vastu ning ilmselt see oli ka piisav vihje, et kuuendat korda Rootsi võidu kodumaale viib. Måns Zelmerlöw võlus meid suurepärase looga «Heroes», mis näitas koha kätte kõigile neile, kes meest kunagi koolis kiusanud. «Me oleme kõik kangelased» jäi meeltesse kummitama ning ägeda muusikavideoliku etteaste graafika täitis kenasti suure lava ja teleekraani.

Ka teise koha saanud Polina Gagarina mõjus pressile sümpaatselt, tema võitu siiski ei soovitud. Kuulsin enne finaali pressikonverentsi algust, kuidas üks ajakirjanik kostis teisele, et Gagarina on küll võluv ja tore, aga Venemaale tõesti sõita ei soovi.

Pressikeskuses hoidsin kõrvad lahti, kuidas reageeritakse venelastele antud punktidele. Hääletustulemuste jagamise esimesel poolel hakkas press kuidagi ärevaks muutuma. Aina suuremaks läksid ovatsioonid, kui Rootsi punktidega ette hakkas rebima ja kõva möllu vallandas iga suurem punktisumma nägusale Månsile. Pärast võitja väljakuulutamist tundus, nagu oleks Euroopa kergendatult välja hinganud. Tuleb tunnistada, et Venemaa lugu on ju tõesti väga hea ja kui poliitilised tegurid välja jätta, siis hingestatud esitus igati võitu väärt. Eesti ju isegi andis neile 12 punkti.

Olles ise kodumaiseid tele-show’sid ja saateid külastanud, soovitan kõigil, kel vähegi võimalik, kohapeal Eurovisioon ära vaadata. Vaatasin kontserdi ka saalist ära, et tekiks võrdluspilt telega, ning nii on tegemist justkui kahe täiesti erineva show’ga. Telesaates ilmnevad valguse ja graafika tõelised võlud ning üksik artist laval täidab ekraani ära pingutamata. Kui näiteks 6. kohale jäänud Läti tõmmu kaunitar Aminata võlus saalis laheda taustagraafikaga, siis teleekraanil tundus pisike naine veelgi salapärasem, suurem ja võimsam.

Eurovisioon on sõltuvust tekitav lauluvõistlus, mis paneb isiklikust tahtmisest ja muusikamaitsest hoolimata kaasa elama ning lemmikuid valima. Kui kõik need sajad samasoolised paarid-eurofännid tagasi kodumaale sõidavad, jäävad teemakohased valgusfoorid Viini vikerkaarevärvilist Eurovisiooni meenutama.